Üleandmisakt (16.12.1971) — Pakistani kapituleerumine Dhakas
Üleandmisakt (16.12.1971) — Pakistani kapituleerumine Dhakas: detailne ajalooline ülevaade kapituleerumisest, tunnistajad, fotod ja mõjud tänapäeva Lõuna-Aasiale.
Üleandmisdokument (bengali: আত্মসমর্পনের দলিল) oli kirjalik kokkulepe, mis võimaldas Pakistani relvajõudude kapituleerumist Bangladeshi Vabadussõjas. Kapitulatsioon toimus 16. detsembril 1971. aastal Ramna võistlusväljakul Daccas. Kindralleitnant A A K Niazi, Pakistani relvajõudude ühiskomandör Ida-Pakistanis, ja kindralleitnant Jagjit Singh Aurora, Bangladeshi-India liitlasvägede ühiskomandör, kirjutasid dokumendile alla tuhandete hurraavate rahvahulkade keskel võidusõidurajal. Alistumise tunnistajatena tegutsesid Bangladeshi relvajõudude ülema asetäitja õhukomandör A. K. Khandker ja India idakomando kindralleitnant J F R Jacob.
Seejärel võttis India armee umbes 93 000 Pakistani sõjaväelast ja ametnikku sõjavangi, mis on suurim arv sõjavange pärast Teist maailmasõda. Hiljem, 1973. aastal, repatrieeriti nad Delhi lepingu tingimuste kohaselt.
Taust
1971. aasta sündmused Ida-Pakistanis (tänapäeva Bangladeshis) eskaleerusid pärast demokraatlike valimistulemuste eiramist, poliitilist represseerimist ja pealetungi, mida Pakistani väed alustasid 1971. aasta märtsis (operatsioon Searchlight). Selle tagajärjel süvenes konflikt, mille käigus leidis aset ulatuslik tsiviilohvrite arv ning massiline pagulaste liikumine — hinnanguliselt mitu miljonit inimest põgenesid India lääneosadesse. India sekkus detsembris 1971 otsese sõjalise tegevusega, toetades Bangladeshi vabadusvõitlejaid ja koordineerides lahinguid oma vägedega.
Üleandmisakti sisu ja tseremoonia
Üleandmisakt sisaldas ametlikku klauslit Pakistani vägede tingimusteta kapituleerumisest Ida-Pakistanis, sealhulgas relvastuse, sõjalaevade ja sõjaväeliste varustuse üleandmisest. Tseremoonia anti läbi ja allkirjastati Dacca (Dhaka) Ramna võistlusväljakul — sündmus oli nii sümboolne kui praktiline: see lõpetas lahingutegevuse Lõuna-Bengalis ja tõi kaasa laialdase vastase kätte langemise. Vabadusvõitlejate ja tavakodanike osalus tseremoonial andis sellele tugeva rahvusliku ja emotsionaalse tähenduse Bangladeshi jaoks.
Järelmõju ja tähendus
Üleandmine tähistas faktiliselt Bangladeshis iseseisvuse saavutamist ning muutis geopoliitilist olukorda Lõuna-Aasias. Sõja lõpp tähendas ka humanitaarset ja poliitilist järjepidevust: kümnete tuhandete sõjavangide tagasisaatmine ning piirkonna stabiliseerimise pingutused. Sõja käigus ja selle ümber toimunud inimõigusrikkumised ning massikannatused on jätnud sügava jälje nii Bangladeshi kui regiooni ajalukku ning mõjutanud ka rahvusvahelist seisukohta ja suhtumist konfliktidesse.
Mälestus ja tähistamine
Bangladeshis tähistatakse 16. detsembrit kui Victory Day (Bijoy Dibosh) — päeva, mil meenutatakse vabadusvõitlust ja langenud sõdureid ning tähistatakse iseseisvust. Sündmusel on suur sümboolne tähtsus rahvusliku identiteedi kujunemisel ning igal aastal toimuvad mälestusüritused, paraadid ja avalikud tseremooniad.
Märkused: 1971. aasta konflikt ja selle tagajärjed on uuritud laialdaselt nii ajaloolaste, osapoolte kui ka rahvusvaheliste organisatsioonide poolt; hinnangud inimkaotustele ja sündmuste täpne kulg võivad sõltuvalt allikast erineda. Üleandmisakt on üks otsustavaid dokumente, mis fikseeris sõjalise peatuse ja võimaldas alustada sõja järgset poliitilist lahendust.
Õigusakti tekst
Pakistani idakomando nõustub loovutama kõik Pakistani relvajõud Bangladeshis India ja Bangladeshi vägede ülemjuhataja kindralleitnant Jagjit Singh Aurorale. See üleandmine hõlmab kõiki Pakistani maa-, õhu- ja merejõudusid, samuti kõiki poolsõjaväelisi ja tsiviilrelvajõude. Need väed panevad relvad maha ja alistuvad kohtades, kus nad praegu asuvad, lähimatele kindralleitnant Jagjit Singh Aurora käsutuses olevatele regulaarvägedele.
Pakistani idakomando allub kindralleitnant Jagjit Singh Aurora alluvusse niipea, kui käesolev dokument on allkirjastatud. Käskude eiramist käsitletakse kapitulatsioonitingimuste rikkumisena ja seda käsitletakse vastavalt tunnustatud sõjaseadustele ja -tavale. Kindralleitnant Jagjit Singh Aurora otsus on lõplik, kui tekib kahtlus kapitulatsioonitingimuste tähenduse või tõlgendamise suhtes.
Kindralleitnant Jagjit Singh Aurora annab piduliku kinnituse, et kapituleeruvat personali koheldakse väärikalt ja austusega, millele sõduritel on õigus vastavalt Genfi konventsiooni sätetele, ning tagab kõigi kapituleeruvate PAKISTANi sõjaväelaste ja mittesõjaväelaste ohutuse ja heaolu. Kindralleitnant Jagjit Singh Aurora alluvuses olevad väed pakuvad kaitset välisriikide kodanikele, etnilistele vähemustele ja Lääne-Pakistani päritolu personalile.
Allkirjastatud:
(Jagjit Singh Aurora) Kindralleitnant, India ja Bangladeshi vägede ülemjuhataja idateatris.
(Amir Abdullah Khan Niazi) Kindralleitnant sõjaseadusjuht B-tsoon ja Ida-Komando ülem (Pakistan)
16. detsember 1971"
Seda dokumenti saab näha Delhi rahvusmuuseumis (alates 2012. aasta jaanuarist).
Küsimused ja vastused
K: Mis oli Bangladeshi Vabadussõja alistumisdokument?
V: Kapituleerumisdokument oli kirjalik kokkulepe, mis võimaldas Pakistani relvajõudude kapituleerumist Bangladeshi Vabadussõjas.
K: Millal toimus kapitulatsioon?
V: Kapituleerumine toimus 16. detsembril 1971. aastal.
K: Kes kirjutas kapitulatsioonile alla?
V: Kindralleitnant A. A. K. Niazi, Pakistani relvajõudude ühiskomandör Ida-Pakistanis, ja kindralleitnant Jagjit Singh Aurora, Bangladeshi-India liitlasvägede ühiskomandör, allkirjastasid dokumendi.
K: Kus toimus kapitulatsioon?
V: Üleandmine toimus Ramna võistlusväljakul Daccas.
K: Kes tegutsesid kapitulatsiooni tunnistajatena?
V: Üleandmise tunnistajatena tegutsesid Bangladeshi relvajõudude ülema asetäitja õhukomandör A. K. Khandker ja India idakomandost kindralleitnant J F R Jacob.
K: Mitu Pakistani sõjaväelast ja ametnikku võeti India armee poolt sõjavangi?
V: India armee võttis sõjavangi umbes 93 000 Pakistani sõjaväelast ja ametnikku.
K: Millal Pakistani sõdurid ja ametnikud repatrieeriti?
V: Nad repatrieeriti hiljem, 1973. aastal, vastavalt Delhi lepingu tingimustele.
Otsige