Taevane mandaat
Taevane mandaat (天命) oli Hiina poliitiline ja religioosne doktriin, mida kasutati Hiina keisri valitsemise õigustamiseks. Selle uskumuse kohaselt tähistab taevas (天, Tian) universumi loomulikku korda ja tahet. Taevas annab volitused õiglasele valitsejale, taeva pojale. Kui valitseja kukutati, tõlgendati seda kui märki, et valitseja oli vääritu ja kaotas mandaadi. Samuti oli levinud uskumus, et looduskatastroofid, nagu näljahäda ja üleujutus, olid märgid taeva pahameelest valitseja suhtes, mistõttu pärast suuri katastroofe toimusid sageli mässud, kuna kodanikud nägid neid märkidena, et taeva mandaat oli tagasi võetud.
Taeva mandaat ei nõua, et seaduslik valitseja peab olema aadlisündinu, ning sellised dünastiaid nagu Han ja Mingi dünastia asutasid tavalise päritoluga mehed. Taevase mandaadil ei olnud ajalisi piiranguid, vaid see sõltus valitsejate ja nende pärijate õiglasest ja võimekast tegevusest. Mõnes mõttes sarnaneb see kontseptsioon Euroopa kuningate jumaliku õiguse kontseptsiooniga, kuid erinevalt Euroopa kontseptsioonist ei anna see siiski tingimusteta õigust valitseda. Taevase mandaadi kontseptsioon hõlmas ka õigust mässata ebaõiglase valitseja vastu. Hiina ajaloolased tõlgendasid edukat ülestõusu kui tõendit, et taevas oli valitsejalt oma mandaadi tagasi võtnud. Läbi Hiina ajaloo võeti vaesuse ja looduskatastroofide aegu sageli märgina, et taevas pidas senist valitsejat ebaõiglaseks ja asendamist vajavaks. Hiina filosoofid ja õpetlased tuginesid sageli taeva mandaadile, et piirata valitseja võimu kuritarvitamist.
Taevase mandaadi kontseptsiooni kasutati esimest korda Zhou dünastia (1046-256 eKr) kuningate valitsemise toetamiseks ja varasema Shangi dünastia (1600-1046 eKr) kukutamise legitimeerimiseks. Seda kasutati kogu Hiina ajaloo vältel keisrite, sealhulgas mitte-Hani rahvusest monarhide, nagu Qingi dünastia, valitsemise toetamiseks. Seda mõistet kasutasid ka naaberriikide, näiteks Korea ja Vietnami monarhid. Sarnane olukord valitses alates Ahomide valitsemise kehtestamisest Kagu-Aasia Assami kuningriigis.
Küsimused ja vastused
K: Mis on Taevane mandaat?
V: Taeva mandaat on Hiina poliitiline ja religioosne doktriin, mida kasutatakse Hiina keisri valitsemise õigustamiseks. Selle uskumuse kohaselt tähistab taevas universumi loomulikku korda ja tahet ning annab oma mandaadi õiglasele valitsejale, keda tuntakse kui taeva poega.
Küsimus: Kuidas kaotatakse taeva mandaat?
V: Kui valitseja kukutati, tõlgendati seda kui märki sellest, et ta oli ebaväärikas ja kaotas oma mandaadi taevast. Looduskatastroofid, nagu näljahäda või üleujutused, olid samuti märgiks, et taeva rahulolematus valitseja suhtes oli põhjustanud tema mandaadi kaotamise.
Küsimus: Kas seadusliku valitseja jaoks on vaja aadlisündi?
V: Ei, taeva mandaadi kohaselt ei ole seadusliku valitseja jaoks nõutav aadlisündmus. Dünastiaid, nagu Han ja Mingi dünastia, asutasid mehed, kes olid pärit lihtrahva päritoluga.
K: Kas sellel kontseptsioonil on ajalised piirangud?
V: Ei, selle kontseptsiooniga ei ole ajalisi piiranguid seotud; selle asemel sõltub see sellest, kui õiglaselt ja osavalt valitsejad oma kohustusi ja nende pärijate kohustusi täidavad.
K: Kas Hiina ja Euroopa kuningate jumaliku õiguse kontseptsiooni vahel on mingit sarnasust?
V: Jah, nende kahe kontseptsiooni vahel on mõningaid sarnasusi, kuid erinevalt Euroopa kontseptsioonist ei anna see tingimusteta õigust valitseda. Hiina versioon sisaldab ka õigust mässule ebaõiglase valitseja vastu.
K: Millal hakati Hiinas seda mõistet kasutama?
V: Seda mõistet kasutati esimest korda Zhou dünastia (1046-256 eKr) ajal, kui nad kukutasid Shangi dünastia (1600-1046 eKr). Alates sellest ajast on seda kasutanud kogu Hiina ajaloo jooksul keisrid, sealhulgas ka mitte-Hani rahvusest monarhid, nagu Qingi dünastia. Selle on üle võtnud ka naaberriigid nagu Korea ja Vietnam ning Assam Kagu-Aasias.
