Manuae — asustamata atoll Cooki saartel: geograafia, ajalugu ja loodus

Manuae on asustamata atoll Cooki saarte lõunarühmas, umbes 100 km kagus Aitutakist. Administratiivselt kuulub Manuae Aitutaki omavalitsuse alla, kuid ei ole ühestki Aitutaki piirkonnast ega taperist (vald või külanõu) eraldi jurisdiktsiooniga – see paikneb koos teiste väikesaartega Arutanga–Reureu–Nikaupara valimisringkonnas.

Geograafia ja geoloogia

Manuae on tõeline atoll, moodustunud ootava veealuse vulkaani tipu ümber, mille kalju laskub merepõhja kuni umbes 4000 meetri sügavusele. Atoll koosneb kahest peamisest hobuserauakujulisest saarekesest: Manuae läänes ja Te Au O Tu idas. Mõlema saare kogupindala on kokku umbes 6,17 km², atolli mõõtmed on ligikaudu 7 km × 4 km ja laguuni pindala ligikaudu 13 km². Laguun on madal ning seal paiknevad suured liikuvad liivapangad ja madalikud; ümber atolli kulgeb korallrahu, milles ei ole loogilist või ohutut läbipääsu laevadele.

Atolli läänepoolseim punkt on Turakino; varemeesised kirjeldused mainivad varasemat väikest asulat rajatud väikesest riffi läbipääsu äärde, vähem kui kilomeetri kaugusele Turakinost kirdes. Arvatavasti on läbipääs merepääsu juures väga kitsas (alla 4 meetri laiune) ja ilma kohalike teadmiste ning sobiva ilmata silma peal on sinna sisenemine lainetuse korral äärmiselt ohtlik.

Loodus ja elustik

Manuae on tähtis mere- ja linnukaitsepiirkond: atoll ja selle ümbrus on merelindude ning merekilpkonnade oluline pesitsusala. Pesitsevad mitmed Vaikse ookeani piirkonna linnuliigid, näiteks erinevad karakaid, noddid ja muud ternitaolised linnud ning kohati ka suuremad merelinnud (nt fregatid ja sulepead). Merikilpkonnad (nt roheline kilpkonn ja võimalikud teised Vaikse ookeani liigid) kasutavad atolli randu poegimiskohana. Atolli laguun ja avamere lähedal asuvad alad on head püügi- ja kalastuspiirkonnad, kuid tänu kaitseolukorrale ja madalikele aladele tuleb tegevusi korraldada ettevaatlikult.

Ajalugu ja nimekujundus

Manuae avastas kapten James Cook 23. septembril 1773. aastal, olles esimene saarkülastus tema Cooki saarte ringreisil. Algselt nimetas ta atolli Sandwichi saareks, kuid muutis nime hiljem Hervey saareks (Augustus Hervey, Bristolist pärit 3. krahv ja tollane admiraliteedi lord oli nimes antud auks). Sama nime (Hervey) kasutati hiljem terve lõunapoolse rühma kohta ja see jäi kasutuses kuni 1824. aastani, mil vene kartograaf von Krusenstern ja teised hakati saari seostama kapten Cooki nimega ning lõpuks kujunes praegune nimetus Cooki saared Cooki auks (kes suri 1779).

20. sajandi keskel oli rannikuäärne inimtegevus piiratud. Kunagi tegutses Manuael väike kopratööstus (kopra kuivatamine ja tootmine), mistõttu oli atollil ka väike püsiasustus. See asustus paiknes varasema läbipääsu lähedal ning oli seotud ligipääsu ja kopra ekspordiga lähisaartele.

Suurem huvi ja külastused

1965. aasta aprillis–mais koges Manuae lühiajaliselt suurt huvi teadus- ja vaatlusreiside tõttu: seal viibis kokku kuus rahvusvahelist ekspeditsiooni (Austraalia, Uus-Meremaa, Jaapan, Ühendkuningriigid, USA ja NSV Liit), et jälgida 30. mail 1965 toimunud täielikku päikesevarjutust. Sellel ajaperioodil kasvas saare elu ajutiselt kuni umbes 120 inimeseni.

Norra kirjanik Erlend Loe mainib Manuaed humoorikas võtmes oma 1999. aasta romaanis "L", kus on kirjeldatud fiktiivset ekspeditsiooni Manuale (Manuae) suunas.

Inimtegevus, ligipääs ja infrastruktuur

Saarel on olemas kunagine lennuväli, kuid see on olnud mitu aastat kasutusest väljas ja ei ole regulaarset lennuliiklust. Aitutaki elanikud ja kalurid korraldavad aeg-ajalt reise Manuaele päeva- või töövisiitideks (nt kalapüük, loendused, hooldus- ja uuringutööd). Kõik Aitutaki suhtes kehtivad eeskirjad ja haldusaktid laienevad ka Manuaele, sh keskkonna- ja kalanduseeskirjad.

Väikese läbipääsu tõttu korallrahus on laevade ligipääs piiratud ja potentsiaalselt ohtlik ilma kohalike teadmiste ja sobivate tingimusteta. See piirab püsiasustuse ja suuremahulise majandustegevuse võimalust ning on üks põhjusi, miks saar ei ole tihedalt asustatud.

Kaitse ja praegune seisund

Manuae on merelinnustiku ja merekilpkonnade tähtsusega ala ning seda käsitletakse kui kaitseala / mereparki. Sellest tulenevalt on paljud tegevused rangemalt reguleeritud, et kaitsta pesitsusasutusi ja korallrahusid. Avamere piirkonnad ümber atolli on endiselt väärtuslikud kalastusalad, kuid tühjade saarte ja madalike tõttu nõuavad sealised tegevused kohalikku kokkulepet ning sageli teadus- või haldusloa olemasolu.

Rahvastik

1956. aasta rahvaloenduse ajal oli Manuael 32 elanikku. Ligikaudu kaks aastakümmet hiljem oli saar püsiasustusest peaaegu või täielikult vaba – praktiliselt mahajäetud, kuna elanikud kolisid peamiselt Aitutakile või teistesse piirkondadesse paremate elutingimuste ja töövõimaluste tõttu. Tänapäeval puudub Manuael püsielanikud; külastused on tavaliselt ajutised ja seotud kalapüügi, teadusuuringute või Aitutaki külastustega.

Põhjused mahajäämiseks ja tulevik

Peamised põhjused püsiasustuse hääbumisel olid:

Tulevikus on Manuae väärtus peamiselt looduskaitse ja teadusuuringute seisukohast ning see jääb oluliseks pesitsus-, taastumis- ja kalapüügi- ning haridus‑ ja uurimispiirkonnaks Cooki saarte kontekstis.

Küsimused ja vastused

K: Kus asub Manuae?

K: Kui suur on Manuae?

K: Kes andis saarele nime?

K: Milliseid eluslooduse liike võib Manuae saarel kohata?

K: Mis juhtus 1965. aastal Manuae saarel?

Otsing