Radikaalne feminism: põhialused, seisukohad ja kriitika

Radikaalne feminism: põhialused, seisukohad ja kriitika — kuidas radfemid analüüsivad patriarhaati, pornograafiat, prostitutsiooni ja vägivalla lõpetamist.

Autor: Leandro Alegsa

Radikaalne feminism on üks feminismi suundumusi, mis rõhutab patriarhaadi kui ühiskondliku süsteemi juurestiku tähtsust naiste rõhumise seletamisel ja lõpetamisel. Selle suuna järgijaid kutsutakse sageli „radfemideks“. Radikaalse feminismiga seostatakse mitmeid tuntud mõtlejaid, näiteks Andrea Dworkin, Catharine MacKinnon, Valerie Solanas ja Alice Walker. Radikaalse feminismiga ei ole tegemist ühetaolise või monoliitse liikumisega — selle sees on erinevaid vaateid ja taktikaid — kuid neid ühendab üleüldine arusaam, et ühiskond on organiseeritud patriarhaadi poolt ja seda tuleks lõplikult muuta.

Põhimõtted ja keskne mõtlemine

Radikaalse feminism peab patriarhiat (meeste ja meheliku autoriteedi ülekaalu ühiskonnas) naiste süsteemseks rõhumiseks vastutavaks. Nad rõhutavad, et probleemi ei lahenda üksnes seaduslik võrdõiguslikkus või isikuvabaduste laiendamine, vaid patriarhia sügavam ja süsteemsem kõrvaldamine. Erinevalt liberaalsetest feministidest, kes keskenduvad sageli võrdõiguslikkuse seaduslike ja institutsiooniliste vahendite saavutamisele, tahavad radikaalsed feministid patriarhiat kui sellist kaotada — mitte kohandada seda naiste huvidest lähtuvaks.

Ajalooline taust ja mõjukad hääled

Radikaalse feminismiga seotud ideed kasvasid tugevalt esile 1960.–1970. aastatel, seoses laiemate sotsiaalsete liikumistega (nts kodanikuõiguste liikumine, vabastamisliikumine). Andrea Dworkin ja Catharine MacKinnon olid olulised kujundajad, kes võtsid avalikult sõna pornograafia, vägivaldsete soorollide ja institutsioonilise rõhumise vastu. Valerie Solanas on tuntud oma provokatiivse ja äärmusliku manifesti tõttu ning Alice Walker on tuntud eelkõige rassilise ja soolise ebavõrdsuse käsitlemise poolest (talle on tihti omistatud laiem feminismi mõju, kuigi tema lähenemine on ka naiste- ja mustanahaliste feministlike kogemuste rõhutamine).

Peamised seisukohad

  • Patriarhaadi kriitika: ühiskondlikud institutsioonid, kultuur, seksuaalsus ja tööjaotus peegeldavad ning taastoodavad meeste võimu.
  • Pornograafia ja seksuaalne ekspluateerimine: paljud radikaalsed feministid näevad pornograafiat ja seda toetavaid tööstusi kui patriarhaadi vahendeid, mis normaliseerivad naiste objektistamist ja vägivalla suhtumist. Sellele on järgnenud kampaaniad pornograafia ja sellise materjali leviku vastu.
  • Seksitöö suhtumine: radikaalsed feministid on üldjuhul kriitilised seksitöö ja prostitutsiooni suhtes, pidades neid võimu-, ekspluateerimise ja tüüpikal patriarhaalsete suhete väljenduseks. Seetõttu ei toeta nad sageli vaadet, et seksi ostu-müük on tingimata vabatahtlik ja omavahel võrdväärne vahetus (prostitutsioon).
  • BDSM ja soorollid: paljud radikaalsed feministid kritiseerivad BDSM praktikaid ja traditsioonilisi soorolle, nähes neis patriarhaadsest võimusuhtest tulenevaid mustreid, mis kinnitavad alistumist ja vägivalda seksuaalsuhetes.
  • Vägivalla vastane töö: radfemide seas on tugev rõhk vägistamise ja perevägivalla ennetamise ning ohvrite kaitse vajadusel. Paljud radikaalsed feministid on olnud aktiivsed varjupaikade ja tugiteenuste loomisel ning õigusreformide eest seismisel.

Praktilised lähenemised ja poliitika

Radikaalse feminismiga seotud aktivism on kandnud vilja mitmel viisil: alates avalikest kampaaniatest ja hariduslikest algatustest kuni poliitiliste ettepanekuteni. Näiteks on radikaalsed feministid toetanud mudeleid, mis kriminaalseks muudavad kliendi käitumise seksitöös (nii‑öelda Põhjamaade mudel / Rootsi mudel), pidades tähtsaks, et nõudlust vähendades väheneks inimkaubandus ja ekspluateerimine.

Kriitika ja sisemised vaidlused

Radikaalne feminism on saanud mitmesugust kriitikat nii feministliku liikumise sees kui väljaspool:

  • Essentsialism: kriitikud väidavad, et radikaalne feminism võib mõnikord esitada soo olemuslikku (bioloogilist) vaadet, eeldades kõikehõlmavaid naistekogemusi, mis ei arvesta piisavalt mitmekesisust (rass, klass, seksuaalsus, puue jms).
  • Majanduslik ja klassiline kriitika: marksistlikud ja sotsiaalfeministlikud vaated rõhutavad, et majanduslikud ja klassistruktuurid mängivad suurt rolli naiste rõhumises — radikaalne rõhuasetus patriarhaalsetel struktuuridel mõnikord tähelepanuta jätab need aspektid.
  • Seksitöötajate õigused: paljud seksitöötajate ja õiguste pooldajad kritiseerivad radikaalseid feministe sellepärast, et nad eiravad mõnede inimeste võimalikku autonoomset valikut seksitöösse ja toetavad poliitikaid, mis võivad pingestada või kriminaliseerida töötajate olukorda.
  • Sõnavabadus ja tsensuur: pornograafia ja muu seksuaalse sisuga seotud piirangute pooldajad hoiavad meeles kõned tsensuuri ja sõnavabaduse ohustamise kohta.
  • Transinimesed ja erimeelsused soopoliitikas: radikaalse feminismi ja transõiguste teemal on olnud tugevaid vaidlusi. Mõned radikaalsed feministid on kriitilised soolise identiteedi ideede suhtes ning on seisukohal, et bioloogiline sugu on oluline kategooria poliitikas ja õigustes; teisalt on neid, kes rõhutavad kaasavust. See teema on tekitanud laialdast debatti ja mõnikord teravaid erimeelsusi nii feminismis endas kui ka laiemalt.

Järeldus

Radikaalne feminism on mõjutanud oluliselt kaasaegset arutelu soost, vägivallast ja ühiskondlikest võimusuhetest. Kuigi see suund on olnud viljakas ideede ja activismi poolest — muutes seadusandlust, tõstes teadlikkust ning toetades ohvreid — on see ka vastuoluline ja tekitanud tugevaid vastuväiteid. Oluline on mõista, et radikaalne feminism ei ole ühehäälselt määratletud; selle sees eksisteerivad erinevad lähenemised, mis peegeldavad erinevaid prioriteete ja taktikaid muutuse saavutamiseks.

Ajalugu

1967. aastal asutasid Carol Hanisch, Shulamith Firestone ja Robin Morgan rühma nimega New Yorgi radikaalsed naised. Tegemist oli rühmaga, kes ei olnud rahul, et kodanikuõiguste ja sõjavastased rühmad, mida juhtisid mehed, ignoreerisid neid.

1968. aasta septembris tegid nad protesti Miss America võistlusel Atlantic Citys, New Jersey's. Nad panid prügikasti naiste rõhumise sümboleid, sealhulgas rinnahoidjaid, ajakirja Playboy eksemplare ja traksid.

1969. aastal läksid New Yorgi Radikaalsed Naised laiali. 1969. aastal asutasid Ellen Willis ja Shulamith Firestone uue radikaalfeministliku rühmituse Redstockings.

1980ndatel toimus feministlik seksisõda. Feministlikud seksisõjad olid võitlus radikaalsete feministide vahel, kes ütlesid, et pornotöö, seksitöö ja BDSM on halb, ja sekspositiivsete liberaalsete feministide vahel, kes ütlesid, et need asjad võivad olla feministlikud. Radikaalset feminismi seostatakse feminismi teise lainega. See lõppes 1990. aastatel. Sellest ajast alates on radikaalfeminism vähem populaarne. Feminismi kolmas laine on liberaalne. Mõned naised, kes alustasid radikaalset feminismi, on surnud. Kuid radikaalfeminismil on endiselt mõju. 2012. aastal ilmus Julia Longi raamat "Anti-Porno: Pornovastase feminismi taaselustamine".

Kriitika

1979. aastal ilmus "Transseksuaalide impeerium: The Making of the She-Male, radikaalse feministi Janice Raymondi raamat. Raamatus ütles Raymond, et transnaised kõik "vägistavad naise keha, taandades tõelise naise vormi artefaktiks, omastades selle keha endale". RadFem2012 konverentsile ei lasta transseksuaalide naisi sisse. Radikaalsed feministid võivad end nimetada "transkriitiliseks" või "sookriitiliseks".

Teine põhjus, miks inimestele radikaalne feminism ei meeldi, on see, et nad võivad arvata, et radikaalsed feministid on "meestevihkajad". See on tingitud kirjanikust nimega Valerie Solanas. 1967. aastal kirjutas Valerie Solanas SCUMimanifesti. SCUM oli Society for Cutting Up Men. Ta kirjutas selles, et naised peaksid vabanema meessoost. Solanas üritas tappa Andy Warholi. Ta tulistas ka Mario Amaya.

Radikaalset feminismi on kritiseeritud selle eest, et see on seksivastane. Selle näiteks on Andrea Dworkini töö. Andrea Dworkin avaldas 1987. aastal raamatu "Intercourse. Raamatus kirjutas ta sellest, kuidas heteroseksuaalne seks ja pornograafia on naiste jaoks rõhuv. Sageli arvatakse, et Intercourse väidab, et "kogu heteroseksuaalne seks on vägistamine", kuigi Andrea Dworkin ei öelnud seda. Dworkin kirjutas kaks pornograafia vastast raamatut: "Pornography - Men Possessing Women" ja "Pornography and Civil Rights": A New Day for Women's Equality.

Radikaalseid feministe on kritiseerinud seksitöötajad, kes ei taha oma tööd kaotada. Seksitöötajad võivad olla eriarvamusel radikaalfeministidega, kes ütlevad, et kui sulle makstakse seksi eest, siis on see vägistamine. Seksitöö vastaseid radikaalfeministe nimetatakse mõnikord SWERF-ideks (Sex Work Exclusionary Radical Feminists).

Küsimused ja vastused

K: Mis on radikaalne feminism?


V: Radikaalne feminism on feminismi liik, mille eesmärk on täielikult vabaneda patriarhaadist, mitte otsida selle raames võrdsust.

K: Kes on mõned kuulsad radikaalsed feministid?


V: Mõned kuulsad radikaalsed feministid on Andrea Dworkin, Catharine MacKinnon, Valerie Solanas ja Alice Walker.

K: Mis on radikaalfeministide arvates patriarhaat?


V: Radikaalfeministide arvates on patriarhaat ühiskondlik süsteem, kus meestel on rohkem võimu kui naistel ja nad kasutavad seda võimu naiste allasurumiseks.

K: Kuidas suhtuvad radikaalfeministid BDSM-i ja soorollidesse?


V: Radikaalsed feministid peavad BDSM-i ja soorolle patriarhaadi osaks ning usuvad, et neid ei tohiks olla.

K: Mis vahe on radikaalsel feminismil ja liberaalsel feminismil?


V: Liberaalsed feministid taotlevad võrdsust patriarhaadi sees, samas kui radikaalsed feministid püüavad patriarhaadi täielikult kaotada.

K: Mida arvavad radikaalsed feministid seksiaktide ostmisest ja müümisest?


V: Radikaalsed feministid ei usu seksiaktide ostmisse ja müümisse, mida nimetatakse prostitutsiooniks.

K: Mida pooldavad radikaalsed feministid seoses vägistamise ja perevägivallaga?


V: Radikaalsed feministid pooldavad vägistamise ja perevägivalla lõpetamist.


Otsige
AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3