Roger Bacon: inglise filosoof ja empiirilise teadusmeetodi eestkõneleja
Roger Bacon (umbes 1214-1294) oli inglise filosoof ja frantsiskaani munk, kes pani suurt rõhku looduse uurimisele empiiriliste meetodite abil. Teda peetakse mõnikord, peamiselt alates 19. sajandist, üheks esimeseks kaasaegse teadusliku meetodi propageerijaks Euroopas, keda inspireerisid Aristotelese teosed ja hilisemad araabia teosed, näiteks moslemite teadlase Alhazeni teosed.
Hilisemad uuringud rõhutavad siiski, et ta oli sisuliselt keskaegne mõtleja, kelle "eksperimentaalsed" teadmised olid suures osas saadud raamatutest, skolastilise traditsiooni kohaselt. Bacon'i tööde retseptsiooni uurimine sajandite jooksul näitas, et see peegeldab sageli vastuvõtjate keskseid muresid ja vastuolusid.
Elukäik ja haridus
Roger Baconi varane elu on osalt ebaselge: sünniaeg ja -koht ei ole täpselt teada, kuid tavaliselt märgitakse sünniaastaks umbes 1214. Hariduse sai ta tõenäoliselt Oxfordi ja hiljem Pariisi ülikoolis, mis olid tolle aja tähtsamad teadmiskeskused. Õpingute käigus tutvus ta nii aristotelismi kui ka hilisema araabia teaduskirjandusega ning õppis mitmeid keeli, sh ladina, kreeka ja araabia keele teadmised aitasid tal otse araabia allikaid kasutada.
Peamised tööd ja teaduslik lähenemine
Baconi tuntumad tööd on mahukad kirjutised, millest tähtsaimaks peetakse Opus Majus, mille ta koostas paavstile Clement IV 1267. aastal. Selle ja seotud tekstide kaudu rõhutas ta matemaatika, optika, keelteõppe ja katsete tähtsust teadusliku uurimise aluseks. Ta käsitles optikat üsna detailselt, uurides valguse, nägemise ja läätsede omadusi ning sellega seoses ka prillide ja suurendusseadmete võimalusi.
Bacon rõhutas empirilist tähelepanekut ja katsetamist, kuid tema meetod ei olnud modernses mõttes puhtalt eksperimentaalne: ta kombineeris raamatusse kogutud teadmisi, loogilist arutlust ja praktilisi vaatlustekstid. Tema töösed ettepanekud ulatusid ka keele- ja teadusõppe reformist kuni tehniliste ja mehhaaniliste ideedeni.
Konfliktid, ühiskondlik olukord ja pärand
Bacon sattus elus konflikti ka oma ülevaatuste ja teravate väljenduste tõttu, mis puudutasid nii haridussüsteemi kui ka kiriklikke asutusi. Mõnede allikate kohaselt pidi ta kogenud piiranguid või koduaresti viimastel aastatel, ent täpne kinnipidamise pikkus ja olemus on ajalooliselt vaidlustatud.
19. sajandil võeti Baconi figuur sageli kui varast "teadusajastu eellast" ning teda idealiseeriti kui kaasaegse teadusliku meetodi propageerijat. Tänapäeva akadeemiline uurimus on sellele nüanssiga vastanud: Bacon oli kindlasti uuenduslik ja mõningates aspektides eesrindlik, kuid tema mõtlemine püsis tugevalt keskaegse skolastika ja tekstikeskse traditsiooni raames. Tema maine ja mõju on seega ajas muutunud sõltuvalt sellest, milliseid aspekte rõhutati — tema enda kirjutiste sisu, hilisem interpretatsioon või kultuuriline mälestus.
Miks ta on tähtis
- Teaduse ajaloos on Bacon oluline selles mõttes, et ta rõhutas katsete ja mõõtmise rolli ning propageeris interdistsiplinaarset lähenemist (matemaatika, keel, optika jmt).
- Haridusreformi ideed – ta kutsus üles parandama teadus- ja keeleõpet, et pääseda ligi algallikatele (kreeka ja araabia teadlaste töödele).
- Pärand – tema kujutamine kui varast "modernse teaduse isa" on suuresti kaasaegne konstrukt; samas aitas tema töö esile tõsta uurimismetoodika ja vaatlusel põhineva lähenemise väärtust Euroopas.
Roger Baconi kuju Oxfordi ülikooli muuseumis
Life
Roger Bacon omandas hariduse Oxfordi ülikoolis. Ta õppis moodsaid loodusteadusi, teoloogiat ja filosoofiat. Tema perekond oli rikas, mis aitas tasuda tema paljude katsete eest. Pärast Oxfordi loenguid kolis ta Pariisi õppima ja õppima. Bacon oli üks esimesi inimesi, kes õpetas Pariisis Aristotelese kohta. Tema ajal kirjutas ta raamatu nimega "Kunsti ja looduse imelisest võimest" (On the Marvelous Power of art and nature). Ta kirjutas pika nimekirja leiutistest, mida ta silmas pidas, nimetades aurulaevu, teleskoope, silmaklaase ja mikroskoope.
Ta oli ilmselt nii keskendunud oma eksperimentidele ja ta oli agressiivne isiksus, ta oli teadaolevalt sotsiaalselt kohmetu. Aastal 1247 lõpetas ta halva tervise tõttu õpetamise ning jätkas õppimist, katsetamist ja mungaks saamist. Aastaid hiljem saadeti ta kloostrisse, sest ärritas kaasvendi ja ülemusi. Ta oli seal umbes 10 aastat ning ei saanud teha katseid ja uuringuid. Seejärel toetas teda paavst Clemens IV, kuid varsti pärast paavsti surma 1278. aastal süüdistati Baconi "mustkunstnikuna". Ta vangistati 12 aastaks Pariisi kloostrisse, kuni 1292. aastani. Ta suri umbes 1294. aastal, kui ta oli umbes 80-aastane.
