Kreeka keele romaniseerimine: transliteratsioon, transkriptsioon ja standardid

Ülevaade Kreeka keele romaniseerimisest: transliteratsioon, transkriptsioon, standardid (ELOT/ISO), ajaloolised variandid ja tänapäevased reeglid nimede ning kohanimede esitamiseks.

Kreeka keele romaniseerimine ehk kreeka teksti kirjutamine ladina tähestikus on protsess, mille käigus muudetakse kreeka tähed või helid ladina tähtedeks. Seda saab teha peamiselt kahel viisil: üks on täpne tähtede vastendamine ehk transliteratsioon) ja teine on helivastete edasiandmine ehk transkriptsioon). Mõlema lähenemise eesmärk on teha kreeka keel loetavaks ja kasutatavaks keeltes, mis kasutavad ladina tähestikku, kuid tulemused võivad erineda sõltuvalt sellest, kas rõhk on täpsel kirjareal või häälduse edasiandmisel.

Transliteratsioon vs transkriptsioon

• Transliteratsioon püüab iga kreeka tähe vastet esitada üheselt ja järjekindlalt ladina tähtedes. See on oluline teadustöödes, arhiivides, andmebaaside ja ametlike dokumentide puhul, kus on vaja, et iga kreeka täht oleks ühetaoliselt esindatud.
• Transkriptsioon keskendub helilise poole edasiandmisele: eesmärk on peegeldada seda, kuidas sõna hääldatakse. See on kasulik keeleõppes, sõnaraamatutes ja juhuks, kui lugeja peaks kreeka sõna hääldama ilma kreeka kirja oskamata.

Näited ja tavalised erinevused

Näited aitavad näha, kuidas transliteratsioon ja transkriptsioon võivad erineda:

• Antiikne nimi Ἰωάννης: traditsiooniliselt latiniseeriti see kui Johannes, millest paljudes tänapäeva keeltes (nt inglise) kujunes John. Kaasaegses kreeka keeles vastab sellele nimi Γιάννης, mida häälduse järgi saab transkribeerida Yannis.
• Sõna Ἅγιος või kaasaegne Άγιος (tähendus „püha/saint”): erinevates romaniseerimissüsteemides võib see ilmuda kui Hagios, Agios, Aghios või Ayios. Mõnel juhul tõlgitakse see hoopis kui „Püha” või ingliskeelsete paik- ja pühendinimetuste puhul kui Saint.

Ajalooline taust

Kreeka nimede ja sõnade traditsioonilised ingliskeelsed kujud pärinevad Rooma-impeeriumi aja latiniseerimisest. Rooma tähtede süsteem põhines kreeka kirjatüübi variatsioonidel (nt euboeuse kirjaviisil). Mõned iseloomulikud muutused ajaloolises latiniseerimises olid järgmised:

• ⟨κ⟩ sageli kirjutati kui ⟨c⟩;
• diftongid ⟨αι⟩ ja ⟨οι⟩ võeti kokku vormidesse ⟨æ⟩ ja ⟨œ⟩;
• ⟨ει⟩ ja ⟨ου⟩ lihtsustati vastavalt ⟨i⟩ või ⟨e⟩ ning ⟨u⟩;
• aspireeritud konsonandid nagu ⟨θ⟩, ⟨φ⟩, algus-⟨ρ⟩ ja ⟨χ⟩ esindati sageli järjestustena ⟨th⟩, ⟨ph⟩, ⟨rh⟩ ja ⟨ch⟩.

Nende vanaajast pärit latiniseerimiste tulemused on säilinud paljudes ajaloolistes nimedes (nt „Athens”, „Chios”, „Philip”).

Kaasaegsed soovitused ja standardid

Kuna kreeka hääldus on aja jooksul muutunud (eriti Uuskreeka puhul, kus mitmed vokaalid on sulandunud sarnasteks helideks — nn iotakisatsioon), arenesid ka romaniseerimise süsteemid. Tänapäeva teaduslik transliteratsioon kipub olema järjekindlam ja eelistab näiteks ⟨κ⟩ esitamisel ⟨k⟩ ning diftongide kirjapanemisel vorme ⟨ai, oi, ei, ou⟩. Samuti kasutatakse ⟨ch⟩ asemel järjest enam ⟨kh⟩, et rõhutada erinevust tuntud ingliskeelsetest hääldusmustritest.

Kreeka Standardiorganisatsioon (ELOT) töötas 1983. aastal üles koos Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooniga (ISO) oma romaniseerimissüsteemi. See ELOT/ISO süsteem sai laialdaselt tunnustatud ja väikesed muudatused võeti vastu 1987. aastal ÜRO geograafiliste nimede standardimise konverentsil Montrealis. Hilisemad omaksvõtmised hõlmavad 1996. aastal Briti PCGN ja Ameerika BGN ühist aktsepteerimist ning 1997. aastal ISO ametlikku kinnitust.

Praktilised reeglid ja sagedased transliteratsioonikaardid

Allpool on lühike jaotus tavalisematest kreeka tähtede vastetest ladina tähestikus. See ei välista kõiki variatsioone, kuid annab ülevaate levinumatest praktikast:

• Α α → A a
• Β β → V v (ajalooliselt B b)
• Γ γ → G g (enne eesliidet nagu ⟨γγ⟩ → ng või gg sõltuvalt süsteemist)
• Δ δ → D d (ajalooliselt võib olla ka th-like heli, sõltuvalt tähendusest)
• Ε ε → E e
• Ζ ζ → Z z
• Η η → I i või Ē (ajalooline häälduse erinevus)
• Θ θ → Th või Th/Thh/Th variants (sõltuvalt süsteemist)
• Ι ι → I i
• Κ κ → K k (ajalooliselt mõnikord C c)
• Λ λ → L l
• Μ μ → M m
• Ν ν → N n
• Ξ ξ → X x (tavaliselt ks)
• Ο ο → O o
• Π π → P p
• Ρ ρ → R r (alguses mõnikord rh)
• Σ σ/ς → S s
• Τ τ → T t
• Υ υ → Y y või U u (sõltuvalt süsteemist)
• Φ φ → Ph või F (sõltuvalt traditsioonist)
• Χ χ → Ch või Kh (täpsemaks eristamiseks)
• Ψ ψ → Ps ps
• Ω ω → O o (harvemini Ō)

Mõnedest diftongidest ja kombineeritud tähtedest: ⟨αι⟩ → ai, ⟨ει⟩ → ei, ⟨οι⟩ → oi, ⟨ου⟩ → ou; ⟨μπ⟩ ja ⟨ντ⟩ võivad kajastuda kui b/d või mp/nt, sõltuvalt süsteemist ja positsioonist sõnas.

Diakriitilised märgid ja poli- vs monotonaalne kiri

Antiikaja ja varasemates tekstides on kasutusel poli- ja diakriitilised märgid (nt rough ja smooth breathing, mitmesugused akutsed sümbolid), mis teaduslikus transliteratsioonis võidakse edasi anda erimärkidega (nt h alguses, kui esines rough breathing). Kaasaegne monotonaalne ortograafia kreeka keeles on aga lihtsustatud ja ei kasuta rough-breathing märget, seega tänapäevaste nimede romaniseerimisel seda aspekti enamasti ei edastata.

Õiguslik ja ametlik kasutamine

Kreekas kasutati ametlikes dokumentides (nt passides) ELOT/ISO süsteemi järgimist pikka aega kohustuslikuna. 2011. aastal toimus õiguslik muutus, mis lubas isikutel kasutada ka ebaregulaarsemaid või tava- /traditsioonilisi vorme (näiteks Δημήτριος puhul Demetrios), tingimusel et ametlikes dokumentides on sees ka standardne vorm (näiteks „Demetrios VÕI Dimitrios”). See andis inimestele rohkem valikuvõimalusi oma nime latiniseerimisel, säilitades samas ametliku ühtsuse.

Teised kasutusel olevad süsteemid

Lisaks ELOT/ISO on kasutusel veel mitmeid süsteeme, mis võivad eri valdkondades domineerida:

• BGN/PCGN ühine süsteem (peamiselt geograafiliste nimede jaoks; varasem versioon pärineb 1962. aastast),
• Ameerika Raamatukogude Assotsiatsioon ja Ameerika Ühendriikide Kongressi Raamatukogu (ALA-LC) kasutatav süsteem, mida rakendatakse sageli raamatute ja bibliograafiliste kirjetega seoses.

Soovitused praktikas

• Vali süsteem vastavalt eesmärgile: teaduslikuks tööks vali järjekindel transliteratsioon; häälduse näitamiseks vali transkriptsioon;
• Järgusta kohalikke ja rahvusvahelisi standardeid, kui tegemist on ametlike dokumentide või geograafiliste nimedega;
• Kui töötad andmebaasiga, mille kirjeid otsitakse rahvusvaheliselt, märgi ära nii originaalne kreeka kirjutus kui ka romaniseeritud vorm — see parandab otsitavust ja ühilduvust;
• Pööra tähelepanu era- ja perekonnanimede traditsioonilistele vormidele: paljud inimesed eelistavad oma nime kindlat latiniseerimist, mis võib erineda rangest transliteratsioonist.

Kokkuvõtlikult: kreeka keele romaniseerimine hõlmab mitmeid lähenemisi, mis on ajalooliselt ja praktiliselt mõjutanud seda, kuidas kreekakeelseid nimesid ja sõnu kirjutatakse ladina tähtedes. Õige lähenemise valik oleneb eesmärgist — kas tähtis on täpne kirjavahemus (transliteratsioon), häälduse edasiandmine (transkriptsioon) või traditsiooni ja tavapäraste rahvusvaheliste nimede kasutamine.

Küsimused ja vastused

K: Mis on kreeka keele latiniseerimine?

K: Kuidas seda saab teha?

K: Mis on näide transliteratsioonist inglise keeles?

K: Mille poolest erineb tänapäeva kreeka keel vanakreeka keelest?

K: Kes andis välja oma süsteemi nimede romaniseerimiseks ametlikel eesmärkidel?

K: Millal võtsid erinevad organisatsioonid ELOTi süsteemi kasutusele?

K: Kas kreeklased võivad oma nimede ametlikul kirjutamisel kasutada ebaregulaarseid vorme?

Otsing