Scream on 1996. aasta Ameerika slasher-film, mille lavastas Wes Craven. Filmi stsenaristiks on Kevin Williamson. Filmis mängivad David Arquette, Neve Campbell, Courteney Cox, Matthew Lillard, Seth Green, Dax Shepard, Freddie Prinze Jr., Rose McGowan, Skeet Ulrich, Jamie Kennedy ja Drew Barrymore.

See oli esimene film Scream-frantsiisist.

Sisu lühidalt

Filmi keskmes on keskikooliõpilane Sidney Prescott (Neve Campbell), keda hakkab jälitama anonüümne mõrvar, kes kannab iseloomulikku Ghostface maski. Film algab kuulsalt intensiivse avastseeniga, milles Drew Barrymore'i kehastatud tegelane satub mässajaga telefonimängu ja langeb varakult ohvriks. Peategelased peavad täis kahtlusi, pettusi ja saladusi lahendama, kui mõrvad järjest tulevad — film on nii slasher-õudus kui ka mõrvamüsteerium, kus on palju pöördeid ja süžee „whodunit?” elemente.

Tootmine ja kujundus

Filmi stsenaariumiga tõi Kevin Williamson sisse metafooride ja kino-viidete rohke dialoogi: tegelased arutavad õudusfilmide «reegleid» ja klišeid, mis muutis Screami teadlikult eneseteadlikuks žanritööks. Lavastaja Wes Craven, kellel oli juba varasemalt kogemusi õuduskinoga, andis filmile nii klassikalise slasheri pinget kui ka terava huumori ja satiiri noodi.

Ghostface’i mask — inspireeritud Edvard Munchi maalist „The Scream” — oli algselt masstoodangu Halloween-mask, mis muutus kiiresti filmi sümboliks. Filmi score'i kirjutas Marco Beltrami, kelle minimalistlik ja terav muusika aitab üles ehitada pideva pingetunde.

Teemad ja stiil

  • Meta-kõne õudusžanri kohta: film käsitleb ja kommenteerib õudusfilmide stereotüüpe ning publiku ootusi.
  • „Final girl” trop: Sidney on tugev ja nutikas naispõhitegelane, kes järgib ellujäämise narratiivi traditsiooni, kuid samal ajal subverteerib seda mõningal moel.
  • Kohalik kogukond ja meedia: film pöörab tähelepanu ka meedia rollile ja kuulujuttude levikule traumaatilistes juhtumites.

Vastuvõtt ja kommertsiline edu

Scream sai kriitiliselt positiivse vastuvõtu tänu oma värskele lähenemisele õudusele, teravale stsenaariumile ja võimele segada hirmu huumoriga. Film oli ka suur kommertsedu: sellele järgnes tugev kassahitt ning filmi eelarve oli suhteliselt tagasihoidlik võrreldes saadud tuluga. Publiku seas tõi film kaasa märgatava huvi slasher-žanri vastu 1990ndate lõpus.

Pärand ja järjefilmid

Scream uuendas ja taaselustas slasheri populaarsust, olles alguspunktiks laiaulatuslikule frantsiisile. Filmi edu sillutas teed mitmele järjele ja laienenud meediumile:

  • Otsejärjed: Scream 2 (1997), Scream 3 (2000), Scream 4 (2011) ning uuemad jätkud, mis jätkasid loo arendamist 21. sajandil.
  • Televisioon: pealkirja ja teemasid kasutas ka MTV-s jooksnud sarja, mis on eraldi kanonist.
  • Popkultuuri mõju: Ghostface'i kuju, filmistsenaariumid ja referentsid on muutunud laialdaselt tuntud ikoonideks õudusfilmi ajaloos.

Miks film on oluline

Scream on tähistanud pöördepunkti õudusžanris: see ühendas klassikalise slasheri tunnused kaasaegse eneseteadliku kirjutamise ja tugevate näitlejatöödega. Filmiga saavutasid tuntuse mitmed näitlejad ning see jättis püsiva jälje nii vaatajate kui ka filmikriitikute mällu.

Kui huvitab täpsem info filmi väljaandmiskuupäevade, täpse eelarve ja kassatulu või auhindade kohta, võin lisada need andmed ja lühikese kronoloogia järjefilmide ning teleprojekti kohta.