Teine Sudaani kodusõda (1983–2005): põhjused, kulg ja tagajärjed

Teine Sudaani kodusõda (1983–2005): põhjalik ülevaade põhjustest, sõjategevuse kulust, inimkaotusest ja poliitilistest tagajärgedest ning Lõuna-Sudaani iseseisvuse sünnist.

Teine Sudaani kodusõda oli aastatel 1983–2005 kestnud relvastatud konflikt Sudaani keskvalitsuse ja Sudaani Rahvavabastusarmee (SPLA) vahel. See oli suures osas jätkuks esimesele Sudaani kodusõjale (1955–1972) ning algas uuesti 1983. aastal pärast Sudaani valitsuse islamiõiguse (sharia) kehtestamist ja haldusreformi, mis lõhkus lõunaosadest varasemad eristaatused. Kuigi konflikt sai alguse Lõuna-Sudaanist, levis see kiiresti ka Nuba mägedesse ja Sinise Niiluse piirkonda ning mõjutas laialdaselt kogu riigi elu. Sõda kestis 22 aastat, olles üks pikimaid ja verisemaid kodusõdu kaasaegses ajaloos. Sõjalise ja poliitilise surve tulemusena kuulutati lõplikule rahulepingule järgnenud aastatel Lõuna-Sudaani iseseisvus 2011. aastal, kuid kaheksateistkümnest sõja lõpetanud kokkuleppest viis lõpuks 2005. aasta Comprehensive Peace Agreement (CPA).

Põhjused

Konflikti taust oli mitmetahuline:

• Religioon ja kultuur: katse kehtestada islamiõigus kogu riigis ja riikliku arabiseerimise poliitika tekitas lõunapopulatsioonis tugevat vastuseisu; lõunaosa elanikkond oli valdavalt kristlik või animistlik.
• Majanduslikud ja regionaalsed erimeelsused: lõuna- ja põhirahalisi centre (põllumajandus- ja rannikualad) marginaliseeriti poliitiliselt ja majanduslikult; kohalike ressursside, sealhulgas nafta, kontrollist tekkisid pinged.
• Poliitiline marginaliseerimine: keskvalitsuse reformid ja sõjaväeline valitsemine vähendasid lõunaosade autonoomiat pärast 1972. aasta Addis Ababa rahulepingutest alates.

Kulg

Relvastatud vastupanu koondus augustis 1983 asutatud SPLA ümber, mida juhtis John Garang. Konflikt hõlmas regulaarseid lahinguid, kohalike militsiate ja valitsusvägede repressioone ning ulatuslikke tsiviilohvreid. Sõja käigus kujunesid mõlemale poolele mitmed taktikalised murrangud:

• Rändesõjad ja piirialade lahingud; SPLA kandis võitlemist Lõuna-Sudaani metsades ning rünnakuid linnadesse ja infrastruktuurile.
• 1990. ja 2000. aastate alguse poliitilised lõhed SPLA sees (näiteks 1991. aasta splitt Riek Machari juhitud fraktsiooni suunas) nõrgestasid mõnikord lõunasuunalist vastupanu ja aitasid keskvalitsusel rakendada jagamispoliitikat.
• Nafta avastamine lõuna- ja idaosas 1970.–1990. aastatel suurendas konflikti strateegilist väärtust: naftaväljade kontroll ja naftatulu jagamine olid kesksete lahendamata vaidluste teemad.
• Konflikt levis Nuba mägedesse ja Sinise Niiluse piirkonda, kus kohalikud rühmitused võitlesid samuti keskvalitsuse vastu, kuid nende poliitilised eesmärgid erinesid ning nad tegid tihti liiteid SPLA-ga või tegutsesid sõltumatult.

Rahvusvaheline abi ja humanitaarne kriis

Sõja käigus tekkinud näljahädasid ja haiguspuhanguid püüdsid leevendada rahvusvahelised organisatsioonid ja ühisoperatsioonid nagu UNi ja NGOde koordineeritud Operation Lifeline Sudan (OLS). Kokku hinnatakse, et sõja tagajärjel hukkus umbes 1,5–2 miljonit inimest ning kuni 4 miljonit inimest oli vähemalt ajutiselt ümber asustatud või kodutud. Lisaks miljonitele sisepõgenikele rändasid sajad tuhanded pagulastena naaberriikidesse.

Inimõiguste rikkumised

Konfliktile iseloomulikud olid laialdased inimõiguste rikkumised: tsiviilelanike massilised tapmised, külad tammutati, laialdane vägivald, orjastamine ja sundabielud, laste sõjavälistamine ning püüdlused etnilise puhastuse ja massilise hirmutuse näol. Need kuriteod muutsid tsiviilkaotuste arvu üheks suurimaks pärast Teist maailmasõda.

Rahuprotsess ja lõpp

Põhjalik rahuläbirääkimiste protsess toimus mitme osapoole ja rahvusvahelise vahenduse toel (sh Ida-Aafrika riikide IGAD-initsiatiiv ning Norra, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide osalus). Tähtsamate sammudena võib nimetada 2002. aasta Machakos protokolli ja sajandeid kestnud läbirääkimiste lõppfaasi, mis viis 9. jaanuaril 2005 allkirjastatud Comprehensive Peace Agreementini (CPA). CPA sätestas muu hulgas Lõuna-Sudaani ajutise autonoomia, võimu jaotusmehhanismid ning kokkuleppe korraldada iseseisvusreferendum kuue aasta möödudes. Pärast rahulepingu jõustumist sai John Garangist lühiajaliselt Lõuna-Sudaani ülem ja hiljem suri ta 2005. aasta juulis helikopteriõnnetuses; tema asemele tuli Salva Kiir. Lõppkokkuvõttes korraldati referendumiks 2011. aastal ja Lõuna-Sudaan kuulutas 2011. aasta juunis iseseisvuse.

Tagajärjed ja pärand

• Humanitaarne kahju: miljonite inimeste surm, püsivad traumad, lagunenud infrastruktuur ja laialdased majanduslikud tagajärjed.
• Poliitilised muutused: lõunapoolne iseseisvus muutis Sudaani geograafilist ja poliitilist kaarti, kuid ei likvideerinud kõiki pingeid; Nuba mäed ja Sinine Niilus jäid hiljemalt 2005. aasta järgsel perioodil konfliktialadeks, sest nende poliitilised ja majanduslikud küsimused jäid osaliselt lahendamata.
• Pidev ebastabiilsus: kuigi rahuleping lõpetas ametliku suuriulatusliku sõjategevuse, puhusid hiljem lahti uued sise- ja rivaalitsemised — nii Sudaanis kui ka 2013. aastal alustatud konfliktid Lõuna-Sudaanis. Nafta jagamise ja piirivaidlused jäid probleemiks.
• Rahvusvaheline õppetund: konflikt tõi esile vajaduse parema rahvusvahelise humanitaarabikoordineerimise ja pikaajalise riigiehituse toe järele konfliktijärgsel perioodil.

Kokkuvõte

Teine Sudaani kodusõda oli keeruline ja pikaajaline konflikt, mille põhjused olid segunenud religioossete, etniliste, majanduslike ja poliitiliste faktoritega. Sõja lõpp 2005. aastal andis võimaluse iseseisvuseks ja poliitilisteks ümberkorraldusteks, kuid mõjutas sügavalt miljoneid inimesi ning jättis lahendamata mitmed allikad, mis hiljem tekitasid uusi konflikte. Sõja pärand on endiselt tuntav nii Lõuna-Sudaanis kui ka kogu Sudaanis.

Otsing