Tünniorgel (leierkast) — mehaaniline muusikapill: ehitus ja ajalugu

Tünniorgel (leierkast): mehaaniline muusikapill — ehitus, toimimine ja ajalugu alates käsikantavatest kuni kiriku-toruorgeliteni; meloodiad, pöörlevad tünnid ja Mozarti sidemed.

Autor: Leandro Alegsa

Tünniorgel ehk leierkast on mehaaniline muusikapill, mis mängib ette salvestatud meloodiaid pöörleva tünni ehk silindri abil. Silindrile on kinnitatud tihvtid või naelad, mis pöörlemisel mõjutavad mehhanismi — tõstavad klahve või tõkisklappe ja avavad torusid. Kui tihvt tõstab mehhanismi, avab see klapid, mille kaudu liigub õhk puhvetitest pillitorudesse ja kõlab noteeritud heli. Põhimõte on sarnane lihtsa muusikakarbiga, kuid tünniorgelil on tavaliselt keerukam pipekannel ja tugevam õhukasutus, mistõttu heli on suurem ja püsivam.

Ehituse põhiprintsiibid

  • Tünn (silinder) — puidust või mõnikord metallist pöörlev rull, millele on kinnitatud tihvtid või naelad, mis määravad nootide asetuse ja pikkuse.
  • Klahvistiku ja mehaanika — tihvtid löövad või tõstavad mehhanismi osa, mis omakorda avab klapid ehk väiksed ventiilid.
  • Puhvetid — õhurõhku varustavad pumbad või kellpumbud; nendest liigub õhk klappide kaudu torupillidesse — link puhvetite mõistele on siin.
  • Torud ja registrid — tünniorgel võib sisaldada nii kõrgsageduslikke flöödi‑tüüpi torusid kui ka reed‑elemente. Suurematel instrumentidel on sageli mitu rööpaid või registrit veidi erineva kõlaga.
  • Käepide või kellamehhanism — väikesed tänavaorgelid keeratakse käsitsi käepidemega; suuremad võivad olla käigukellaga ajastatud või kinnitatud kellatorni mehhanismile.

Tüübid ja suurused

Tünniorgelid varieeruvad suurusest ja eesmärgist sõltuvalt. On olemas:

  • väikesed, käsitsi kantavad leierkastid (tänavaorkestrid, kodukasutus), mis tavaliselt mahutavad 4–8 lugu;
  • keskmise suurusega vankri- või tänavaorgelid, mida kasutati laatadel ja tänaval;
  • suured statsionaarsed tünniorgelid kirikutes ja avalikes hoonetes, mis olid sageli varustatud suurema torupillikomplektiga ning võisid mängida pikemat ja nüansirikkamat muusikat.

Mõnel instrumendil oli võimalik vahetada mitu tünni või kasutada pöörleva tünni vahetussüsteemi, mis suurendas valikulisi meloodiaid — seega ei olnud organisti pidev kohalolek vaja ja pill suutis mängida laia repertuaari automaatselt.

Ajalugu ja kasutus

Tünniorgelid olid eriti populaarsed 18. ja 19. sajandi Euroopas. Neid kasutati nii usulistel tseremooniatel, kodu- ja salongimuusikas kui ka tänavaesinemistel. Tänavaorganistid ehk „organ grinders” liikusid linnades ja laatadel, pakkudes muusikat tasulise etenduse formaadis.

Instrument oli oluline ka kellade ja automaatseadmete ajastul: mõnes kirikus või avalikus hoones pandi tünniorgelid töötama kellaajaliselt või automaatselt. On tõendeid, et mõned Mozarti teosed või teosed, mis temasarnased, võisid olla kirjutatud või kohandatud spinning‑organi ehk kellamehhanismiga või tünnimuusika jaoks.

Erinevus keelpilliga

Tünniorgelit nimetatakse vahel ekslikult hurdy gurdy'ks. See on vale segadus: hurdy‑gurdy on keelpill (ratta ja klahvidega mängitav keelpill), mille kõla sünnib nühitava rattaga keeltel; tünniorgel aga on õhupillide ja mehhaanilise tünni kombinatsioon — tööpõhimõte ja kõla piltlikult täiesti erinevad.

Muusika ja repertuaar

Tünniorgeli repertuaar hõlmas lihtsamaid rahvalaule, poplaulude seadeid, kirikulaulu ning ka klassikalisi kava‑osi. Piiranguks oli see, et iga tünn kannab endas fikseeritud lugude järjekorda — muutmine nõuab tünni ümberlaadimist või asendamist. Suuremad instrumentid pidid sageli olema häälestatud ja timmitud etteantud akustilisele keskkonnale.

Hooldus ja restaureerimine

Tünniorgelid vajavad regulaarset hooldust: tünni tihvtide kontrolli, klappide tihendamist ja puhvetite õhujõu korrashoidu. Vanade instrumentide restaureerimine nõuab puppeti‑mehaanika ja torustiku oskustööd; huvilisi ja restauraatoreid on nii muuseumides kui erahuviliste ringkondades.

Kaasaegsed entusiastid ja muusikaklubid taastavad ja mängivad tünniorganeid festivalidel, muuseumides ning eriprojektides, hoides selle huvitava automaatse muusikapilli traditsiooni elus.

Väikese tünni oreli sisemusZoom
Väikese tünni oreli sisemus

Küsimused ja vastused

K: Mis on barraba orel?


V: Vaakumorel on muusikainstrument, mis kasutab noodivalikuks noodiklappe ja avatud klappe, mis lasevad õhku pillide kaudu mängida.

K: Kuidas töötab tünniorel?


V: Tünnid tünnis tõstavad "klahve", mis avavad klapid ja lasevad lõõtspillide õhul pillide kaudu mängida, tekitades muusikat.

K: Mis vahe on tünniorelil ja mängukastil?


V: Torupill sarnaneb muusikakarbiga, kuid see kasutab metallharfi pingutamiseks nööpnõelu ja avab klapid, et mängida torusid, samas kui muusikakarbis kasutatakse nööpnõelu, mis löövad metallnööre.

K: Mis on hurdy gurdy ja kuidas see on seotud tünnimängu oreliga?


V: Hurdy gurdy on keelpill, mida mõnikord ekslikult nimetatakse tünnioreliks. Kuigi mõlemad instrumendid loovad muusikat, on nende ülesehitus ja toimimine väga erinev.

K: Millised on erineva suurusega tünnimängu orelid?


V: Tünnioreleid on mitmesuguses suuruses, alates käsitsi kantavatest orelitest kuni suurte oreliteni, mida veetakse vagunitel või haagistel.

K: Kuidas saab tünniorelil häälestust muuta?


V: Iga tünnimängu orelil on tavaliselt mitu häälestust ja häälestust saab vahetada, tõstes indekseerimisnõela ja libistades tünni järgmisesse indekseerimisasendisse.

K: Millised olid tünnimängude kasutusalad?


V: Tünnioreleid kasutati nii kaasaskantavate instrumentidena, mis võisid mängida kuut kuni kaheksat lugu, kui ka suurtesse majadesse või kirikutesse ehitatud statsionaarsete instrumentidena, kus need võisid saata laulmist või mängida pikemat, tõsisemat muusikat. Mõnedel orelitel olid pöördtrummelid ja nende mängimiseks ei olnud vaja organisti.


Otsige
AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3