Stalagmiidid võivad viidata ka ühte tüüpi seenele.

Stalagmiit on koopakujuline moodustis, mida leidub tavaliselt koopa põrandal. See tekib siis, kui laest tilguv vesi kannab endas lahustunud mineraale — peamiselt kaltsiumkarbonaati — ja need mineraalid ladestuvad tilgakohas maapinnal, moodustades sammalt või sambakujulise moodustise. Vastav, laest allapoole rippuv moodustis on stalaktiit.

Kuidas stalagmiidid tekivad

Protsess algab vihmaveest või pinnaseveest, mis imbub läbi lubjakivikihtide ja lahustab osa kaltsiumkarbonaadist, moodustades kaltsiumvesinikkarbonaadi (Ca(HCO3)2) lahuse. Kui see vesi jõuab koopasse ja hakkab tilkuma, vabastab see osaliselt lahustunud süsihappegaasi (CO2); CO2 eraldumisel väheneb lahuse kaltsiumvesinikkarbonaadi stabiilsus ja kaltsiumkarbonaat sadestub jälle tahkena. See sadestus lisab tilga all oleva koopa põranda välimusele järk-järgult uusi kihte ja nii tekib stalagmiit.

Sadestunud mineraal võib olla erinevas kristallilises vormis (nt kaltsiit või aragoniit) ning lisandid (raud, mangaan, muud metallid või orgaanilised ained) annavad stalagmiitidele erinevaid värvitoone — kollakas, punakas, pruun või rohekashall.

Kasvukiirus ja vormid

Stalagmiitide kasv on tavaliselt väga aeglane ja sõltub tilgumise kiirusest, vee mineraalsest sisaldusest ning koopatingimustest (temperatuur, õhu liikumine, CO2 tase). Mõnel juhul võib kasv toimuda sedavõrd aeglaselt, et looduslikud moodustised arenevad millimeetrite või sentimeetrite kaupa sajandite jooksul. Koopas võib esineda ka muid tilkekivimorfoloogiaid — nt õhukesed torukujulised "soda straw" stalaktiidid, voolavormid (flowstone), keerulised helictite’id jm — ning aegamööda võib stalagmiit ja stalaktiit ühineda ja moodustada terve samba ehk kolonni.

Kuidas me neid eristame — lihtsad nippid

  • Stalaktiit ripub laest — mõttekas meelde jätta, et sõnas on T, mis võib meenutada ripuvat tilka (tilk).
  • Stalagmiit kasvab põrandast ülespoole — sõnas on M, mis estikeelses kasutuses sobib meenutamiseks kui "maapind" või "maast üles".
  • Ingli- või ingliskeelne nipp: stalacCtite'il on "C" nagu "Ceiling" (lagi) ja stalagmiitidel "G" nagu "Ground" (põrand).

Miks neid ei tohi puutuda

Koobastes jalutades võidakse külastajatelt paluda, et nad ei puudutaks stalaktiite ega stalagmiite. Põhjuseks on see, et inimeste nahaõlid ja muud saasteained katavad kivipinna ning takistavad uue mineraali ladestumist just sinna, kus tilk langeb. See võib peatada või moonutada loomulikku kasvu ja muuta moodustise pinda püsivalt. Lisaks on paljud koopad kaitsealused ja nende moodustised on väga vanad ning kergesti kahjustatavad.

Stalagmiidid mujal kui looduslikes koobastes

Samalaadseid moodustisi võib näha ka inimtekkelisemas keskkonnas: betoonist lagedel ja põrandatel tekivad sarnased tilkekivistused, mida vahel nimetatakse "calthemites" — need tekivad kiiresti, sest värske betoon sisaldab lahustuvat kaltsiumit ning leostuv vesi võib kiiresti kaltsiumi sadestada. Kuigi väliselt sarnased, on selliste moodustiste tekkemehhanism ja keemiline koldeallikas erinev looduslikust lubjakivikoopa protsessist.

Kaitse ja teaduslik väärtus

Stalaktitide ja stalagmiitide uurimine annab teavet mineviku kliima-, hüdroloogia- ja keskkonnatingimuste kohta, sest nende kihid võivad sisaldada signaale CO2 taseme, sademete ja temperatuuride muutustest. Samal ajal on need ka koopaökosüsteemi osa ja sageli turistidele atraktiivsed, seetõttu on oluline järgida koopa reegleid, liikuda tähistatud radadel ja vältida moodustiste puudutamist või eemaldamist.

Kui soovid koopakeskkonnast rohkem teada või plaanid koopasse minna, otsi kohalike giidide juhendit ja jälgi kaitse- ning ohutusreegleid, et säilitada need ainulaadsed looduse moodustised tulevaste põlvede jaoks.