Statistiline tähtsus
Statistika kasutab mõõtmise kirjeldamiseks muutujaid. Sellist muutujat nimetatakse oluliseks, kui tõenäosus, et selle tulemus on saadud juhuslikult, on väiksem kui teatav väärtus. Olulisuse kontrollimiseks kasutatakse statistilisi hüpoteesiteste.
Statistilise olulisuse mõiste pärineb Ronald Fisherilt, kui ta töötas 1925. aastal oma väljaandes "Statistical Methods for Research Workers" välja statistilise hüpoteeside testimise, mida ta kirjeldas kui "olulisuse teste". Fisher soovitas nullhüpoteesi ümberlükkamiseks sobiva piirnormina kasutada tõenäosust üks kahekümnest (0,05). Jerzy Neyman ja Egon Pearson soovitasid oma 1933. aasta kirjas, et olulisuse tase (nt 0,05), mida nad nimetasid α, tuleks määrata eelnevalt, enne andmete kogumist.
Hoolimata tema esialgsest ettepanekust määrata olulisuse tasemeks 0,05, ei kavatsenud Fisher seda piirväärtust fikseerida ja oma 1956. aasta väljaandes Statistical methods and scientific inference soovitas ta määrata olulisuse tasemed vastavalt konkreetsetele asjaoludele.
Küsimused ja vastused
K: Mis on statistiliselt oluline muutuja?
V: Muutuja on statistiliselt oluline, kui teatava status quo eelduse korral on selle tulemuse (või äärmuslikuma tulemuse) saamise tõenäosus väiksem kui teatav väärtus.
K: Milleks kasutatakse statistilist olulisust?
V: Statistilist olulisust kasutatakse eksperimendi tulemuse ebatõenäolisuse määramiseks, kui teatud status quo eeldus on tõene.
K: Milleks kasutatakse statistilisi hüpoteesiteste?
V: Statistilisi hüpoteesiteste kasutatakse olulisuse kontrollimiseks.
K: Kes on statistilise olulisuse mõiste algataja?
V: Ronald Fisher lõi statistilise olulisuse mõiste oma 1925. aasta väljaandes "Statistical Methods for Research Workers", kui ta töötas välja statistilise hüpoteeside testimise.
K: Millist piirmäära soovitas Fisher nullhüpoteesi tagasilükkamiseks?
V: Fisher soovitas nullhüpoteesi tagasilükkamiseks sobiva piirnormina tõenäosust üks kahekümnest (0,05 või 5%).
K: Kes soovitas määrata olulisuse taseme enne andmete kogumist?
V: Jerzy Neyman ja Egon Pearson soovitasid, et olulisuse tase (näiteks 0,05), mida nad nimetasid α, tuleks määrata enne igasugust andmekogumist.
K: Kas Fisher soovis, et piirväärtus 0,05 oleks fikseeritud?
V: Ei, Fisher ei kavatsenud seda piirväärtust fikseerida. Oma 1956. aasta väljaandes Statistical methods and scientific inference soovitas ta, et olulised tasemed tuleks määrata vastavalt konkreetsetele asjaoludele.
