Ludwig van Beethoveni Sümfoonia nr 6 "Pastoraal" (F-duur, op.68) — ülevaade

Sümfoonia nr 6 F-duur op. 68 (Pastoraal) on Ludwig van Beethoveni üks tuntumaid ja eripärasemaid sümfooniaid, kus helikeel ja vorm ühenduvad looduspildiga. Helilooja alustas sümfoonia visandite tegemist 1806. aastal ja töö lõppes 1808. aastal Viinist loodes asuvas Heiligenstadti külas. Teos esietendus 22. detsembril 1808 Viinis, Austrias, Theater an der Wienis samal kontserdil koos järgmiste teoste esiettekandega: Sümfoonia nr. 5 c-moll, Klaverikontsert nr. 4 G-duur, "Koorifantaasia" ning kontsert-aaria "Ah! perfido!" ja fragmendid 1807. aasta C-duur-messust. See kuulus, kaua kestev kontsert oli tehniliste raskuste ja halva valgustuse tõttu vaevaline nii esitajatele kui publikule, ent Pastoraal jäi publikule kiiresti meelde.

Taust ja iseloom

Beethoven andis teosele alampealkirja "Pastoraal" ja varustas iga osa lühikese pealdisega, mis juhatab kuulajat loodusemeeleolusse: rõõm maal saabumise üle, vee ääres olev vaade, talurahva tants ja lõbusõit, äikesetorm ning pärast tormi karjase laul – tänu- ja rõõmutunne. Helilooja rõhutas partituuri sissejuhatuses, et teos on "pigem tunde väljendus kui maaliline kujutamine" (saksakeeles sageli tsiteeritud: "Mehr Ausdruck des Gefühles als Malerei"). See programmiline suunitlus eristab Pastoraali paljudest tollastest sümfooniatest.

Struktuur ja lühikirjeldus

Sümfoonia koosneb viiest osast (haruldane viieosalise lahenduse kasutamine sümfoonilises kirjanduses tol ajal):

I. Allegro ma non troppo — "Rõõmsaid tundeid maale saabudes". Rahulik, helge avaplaan sonaatvormi aspektidega; kujutab helilooja rõõmsat meeleolu maale saabumisel.
II. Andante molto mosso — "Puru ääres". Meelitab kuulaja looduse intiimsesse lähedusse: voolava vee ja linnulauluga. Beethoven märgib partituuris üksteise kõrval linnuliike — ööbik (flööt), vutt (oboe) ja kägu (klarnet) — ning neid sooloparteid kasutatakse maalilistes efektides.
III. Allegro — "Talupoja lõbusõit" (scherzo). Kerge, tantsuline osa, mis kujutab maaliste inimeste rahulikku seltskonda ja tantsu; lõpeb ootamatult vihma tunde äratamisega.
IV. Allegro — "Äikesetorm". Dramaatiline osa, mis kujutab äikejärgset äkilist tormialguse kasvu: äike, välk, tugev tuul ja paduvihm, orkestratsioonis vastanduvad dünaamikad ja eriefektid annavad võimsa pildi.
V. Allegretto — "Karjase laul pärast tormi". Finaal on sonaat‑rondo lähedane vorm, kus esimesed kaheksa takti moodustavad tormi-taguse sissejuhatuse; tegelik lõpuosa algab üheksandas taktis. Ots annab rahu ja tänulikkuse tunde — rahunemine ning looduse taastumine.

Tegelikes akustika- ja orkestratsioonivalikutes on Beethoven väga kujundlik: dünaamilised kontrastid, soolopillide kasutus, motiivide järjepidevus ja ootamatud harmoonilised pöörded aitavad ette kujutada looduspilte ilma literalismita.

Instrumentatsioon ja kõlapilt

Pastoraal on kirjutatud tüüpilisele klassitsistlikule orkestrile, kuid Beethoven kasutab seda visuaalselt ja värvikalt, et esile tuua loodusmotiive. Orkester hõlmab (sõltuvalt väljatrükist ja ajaloolisest praktikast) puupuhkpille (flööt, oboe, klarnet, fagott), vaskpuhkpille (hornid, trompetid), timpani'd ning keelpille. Iseloomulikud on väiksemate solopartide väljatoomine (nt linnuhääled flöödil, oboel) ja tormieksperimendid orkestratsioonis, mis andsid hiljem palju inspiratsiooni romantilistele heliloojatele.

Esietendus, vastuvõtt ja mõju

Kuigi esietendus 1808. aasta kontsert oli tingimustelt halb (pikk programm, vähene proovimiste aeg, külm saal, tehnilised probleemid), hakkas Pastoraal üsna kiiresti publiku lemmikuks saama oma selge programmiga ja värvika kujutlusvõimega. Aja jooksul on teos pälvinud suurt armastust ja saanud üheks Beethovenile omaseks märgiks — tema võimeks ühendada klassitsistlik vorm väljendusrikka, peaaegu programmilise sisu ja tugeva emotsionaalsusega.

Pastoraal on mõjutanud hilisemat romantilist muusikat, kus looduslikud teemad ja muusikaline kirjanduslikkus said tähtsaks kompositsiooni elemendiks. See on tihti esitatud kontsertprogrammides ja salvestatud lugematutes tõlgendustes: tuntud interpreteerijad nagu Wilhelm Furtwängler, Herbert von Karajan, Leonard Bernstein jt on jätnud oma kujutavas laadis tõlgenduse, mis aitab teosel elada läbi eri ajastute helikeeltele vastavalt.

Kuulamissoovitused

Kui soovite teose sügavusest paremini aru saada, kuulake seda järjestikku ilma pausideta — helilooja kavatses liigutustena vormida ühe terviku looduspildi.
Pöörake tähelepanu soolopillidele teises osas — need „lindude” motiivid aitavad kuulajat kujutluslikult maalida stseene.
Külmade või tormiste ilmadega Pastoraali kuulamine võib anda uue emotsionaalse kogemuse, sest teos mängib vastanditega — rahu ja torm, mure ja tänu.

Tavapikkus: ligikaudu 35–45 minutit, sõltuvalt tempovalikutest ja interpretaatorist.

Beethoven aastal 1804

Küsimused ja vastused

K: Mis on sümfoonia nr 6 F-duur op. 68 (Pastoraal)?

V: Sümfoonia nr 6 F-duur, op. 68 (Pastorale) on Ludwig van Beethoveni loodud sümfoonia, mida esmakordselt esitati 22. detsembril 1808 Viinis, Austrias.

Küsimus: Millal hakkas Beethoven selle sümfoonia jaoks visandeid tegema?

V: Beethoven alustas sümfoonia visandite tegemist 1806. aastal.

K: Kus valmis sümfoonia?

V: Sümfoonia valmis 1808. aastal Viinist loodes asuvas Heiligenstadti külas.

K: Mitu osa on sümfoonias?

V: Sümfoonias on viis osa - allegro ma non troppo ("Rõõmsad tunded maale saabudes"), andante molto mosso ("Puru ääres"), allegro ("Talupoja lõbusõit"), allegro ("Äikesetorm") ja allegretto ("Karjase laul pärast tormi").

Küsimus: Millises vormis on esimene osa?

V: Esimene osa on sonaatvormis ja kujutab helilooja tundeid, kui ta saabub maale.

K: Millist linnuliiki Beethoven oma partituuris identifitseerib?

V: Beethoven nimetas oma partituuris abivalmilt ööbik (flööt), vutt (oboe) ja kägu (klarnet) kui linnuliigid.

K: Kuidas kujutab Beethoven oma neljandas osas äikest?

V: Neljas osa kujutab ägedat äikesetormi, mis algab vaid mõne vihmapiisaga ja jõuab kulminatsioonini, kus on äikest, välku, tugevat tuult ja vihmahooge.