Sünkroonsukeldumine – reeglid, voorud ja kohtunike hindamine

Sünkroonsukeldumine: reeglid, voorude ülesehitus ja kohtunike hindamiskriteeriumid — selge juhend võistlusteks ja punktiarvestuseks.

Autor: Leandro Alegsa

Sünkroonsukeldumine on spordiala, kus kaks sukeldujat sukelduvad üheaegselt meeskonnana kolmemeetriselt hüppelaualt või kümnemeetriselt platvormilt. See on üks sukeldumisliik, mis kuulub olümpiamängudele alates 2000. aasta Sydney olümpiamängudest. Võistlus koosneb tavaliselt viiest voorust: kaks lekkematult määratud (põhi-)sukeldumist ja kolm vabasukeldumist, millede keerukust (degree of difficulty, DD) võistlejad vabalt valivad. Mõnel kohalikel või harrastustasemel võistlusel võib voorude arv olla kuus. Punktid liidetakse kõigi voorude lõikes ning paremusjärjestus selgitatakse kohtunike kogupunktide alusel.

Võistlusformaadid ja voorud

  • Standardne formaat: enamikel rahvusvahelistel võistlustel ja olümpial on paaridelt nõutud viis sukeldumist. Esimesed kaks on piiratud keerukusega põhisukeldumised (DD‑piir, tavaliselt kuni 2.0) ja ülejäänud kolm on vabasukeldumised ilma DD‑piiranguta.
  • Kõrgused: sünkroonsukeldumine toimub kas 3 m hüppelaualt või 10 m platvormilt. Platvormis võib üheskoos esineda ka arenenumate elementide, nt käetoega seisu (armstand) variatsioonid.
  • Võistluse etapid: suurtel võistlustel on sageli eelvoor, poolfinaal ja finaal. Paaride punktid ei kanna tavaliselt üle voorude vahel; iga etapp on eraldi arvestus, välja arvatud kohad, kus finaali pääseb parimate lõpppunktidega.

Kohtunike arv ja hindamissüsteem

  • Kohtunike tüübid: sünkroonis on tavapärane kohtunike jaotus nii, et hinnatakse nii individuaalset sooritust kui ka paarisügnoonsust. Rahvusvaheliste reeglite (FINA) järgi kasutatakse sünkroonis sageli 11 kohtunikku: 3 hindavad ühe sukelduja sooritust, 3 teise sukelduja sooritust ja 5 sünkroonsust.
  • Skaala ja täpsus: kohtunikud hindavad 0–10 skaalal 0,5 punktise sammuga. Hinnatakse ettevalmistust, hüpet, lennuasendit, pöördeid/keerlemist ja vette sisenemist (nt keha sirgus, pisihunnik või viga sisseviimisel).
  • Hindamisvõrrand: iga vooru puhul jäetakse välja äärmuslikud hinded: igalt sukeldujalt 3 kohtuniku seast kõrgeim ja madalaim visatakse välja, sünkroonihindadest (5) visatakse välja kõrgeim ja madalaim, seejärel jäävad kokku viis hindepunkti (1 soorituse hind üksikult, 1 teise sukelduja soorituse hind ja 3 sünkroonihinda). Nende jääkide summa korrutatakse koefitsiendiga 0,6 (3/5) ja tulem saadetakse läbi dives’ keerukuseastme (DD) korrutades final skoori saamiseks.
  • Punktide liitmine: kõigi voorude skoorid liidetakse; kõrgem kogupunkt toob võidu.

Mis on sünkroonsus ja kuidas seda hinnatakse?

Sünkroonsuse hindamine keskendub sellele, kui hästi kaks sukeldujat sooritavad sama hüppe ühel ja samal ajal: sama aegne tööetapp (võttereis), hüppepikkus, trajektoor, kehahoiakud ja vee sisenemise nurk ning splashi hulk. Konkreetsemad kriteeriumid:

  • Aeg ja lahkumine: samale hetkele sarnane hüppe lõpp ja õigeaegne lähtekoht.
  • Keha ja positsioonid lennul: pöörded ja keeramised samas tempos ning sarnase amplituudiga.
  • Vee sisse minek: samasugune nurk, vähene pritsimine ja sümmeetriline kehaasend.

Sukeldumiste tüübid ja keerukus

Sukeldumised jagunevad põhigruppidesse: forward (edasi), backward (tagasi), reverse (tagasi ettepoole pöörates), inward (sihikuline pööramine laua poole), twist (keeramine) ja platvormil ka armstand (käetoega seisu hüpped). Igal hüppel on oma DD ehk keerukuse koefitsient, mis sõltub pöörete arvust, keeramisest ja algasendist. Paar valib võistlusteks kombinatsiooni riskist ja nö „kindlatest“ sooritustest, sest kõrge DD annab potentsiaalselt suurema skoori, kuid nõuab perfektset sooritust.

Vead, karistused ja katkestused

  • Kui sukelduja ei soorita hüpet nõutud moel (nt vale arvu pöördeid, vale etteantud grupp), jääb hinne madalaks või võib võistluskomitee hinnata selle kehtetuks.
  • Kui paar hüppe katkestab (balk) või ei täida nõutud elementi, võib tulemuseks olla väga madal skoor või 0, sõltuvalt rikkumisest.
  • Reeglite rikkumisel võidakse lisaks madalatele hinnetele anda ka diskvalifikatsioon juhtudel, kus ohutus on ohustatud või ilmne reeglite eiramine aset leiab.

Strateegia ja treening

Sünkroonsukeldumises peavad sportlased lisaks individuaalsele tehnikale töötama intensiivselt koos: sünkroonimine treeningutel, ühised lähenemised, rütmi- ja ajastusõpe (nt meetronoomi abil) ning videoga analüüs. Paarid valivad hüpped, milles mõlemad on tehniliselt tugevad ja mille pealt saab stabiilselt kõrgeid skoorisid teenida.

Kokkuvõte: Sünkroonsukeldumine ühendab veatut tehnikat ja täiuslikku üksteise tajumist — võitjaks tuleb paar, kes suudab iga vooru jooksul sooritada tehniliselt kõrgetasemelisi hüppeid hästi sünkroniseeritult ning koguda punktid kohtunike hindamistest ja keerukuse korrutisest.

Sünkroonsukeldumise ajalugu

Sünkroonsukeldumine võeti rahvusvaheliselt kasutusele 1995. aasta FINA maailmameistrivõistlustel. 1999. aastal lisati Lausanne'is toimunud ROK-i täitevkomitee koosolekul neli sünkroontahingu võistlust olümpiaprogrammi. Seejärel sai sellest olümpiaspordiala, mis debüteeris 2000. aasta Sydney mängudel kolme meetri hüppelaua ja kümne meetri platvormi võistlustega nii meestele kui ka naistele.



Sukeldumiste tüüp

Sukeldumisrühmad

On kuus sukeldumisrühma. Esimesed neli näitavad sukelduja pöörlemissuunda.

1. Edasine rühm: Sukelduja seisab laua ees ja hüppab vee poole.

2. Tagasi grupp: Tagasi sukeldumine algab laua otsast, kusjuures sukeldujad on seljaga vee poole.

3. Tagurpidi grupp: Tagasipööratud sukeldumine algab nii, et sukelduja on suunatud laua ettepoole ja seejärel pöörleb laua poole.

4. Sissesuunatud grupp: need sukeldumised algavad laua otsast, sukeldujate seljaga vette, kuid seejärel pööratakse laua poole.

5. Keeramise rühm: Kõik sukeldumised, kus kasutatakse väänamist, välja arvatud käetõsted.

6. Käetugede rühm: Sukeldumised algavad enne sukeldumist platvormi otsas asetseva käetoe positsiooniga.

Keha asendid

Sukeldumine võib toimuda ühes järgmistest neljast asendist.

Pike: Käte paigutus võib olla erinev vastavalt iga sukelduja sukeldumisele.

Tuck: Keha on vöökohast ja põlvedest kõverdatud, reied on tõmmatud rinnale.  Kannad hoitakse lähedal tuharate juures ja jalad peavad olema koos.

Sirge: ilma vöökoha või põlvede painutuseta. Käte asetust võib muuta sukelduja enda valikul või see sõltub sooritatavast sukeldumisest.

Vaba: kasutades ükskõik millist eespool nimetatud kolmest asendist või nende kombinatsioone, kui sooritad väändussukeldumist.



Hindamine ja hindamine

Hindamine

Kui individuaalsete võistluste hindamiseks on vaja seitse kohtunikku, siis sünkroonsukeldumise hindamiseks on vaja 11 kohtunikku. Sünkroonsarjutuse ajal hindab kolm kohtunikku sukelduja A soorituse lõpetamist, samas kui kolm ülejäänud kohtunikku hindab sukelduja B soorituse lõpetamist. Ülejäänud viis kohtunikku hindavad kahe sukelduja sünkroonsõitu. Iga kohtunik hindab sukeldumist vahemikus 0 kuni 10 punkti, poolteise punkti kaupa.

10: Suurepärane

8,5-9,5: väga hea

7-8: Hea

5-6.5: rahuldav

2,5-4,5: puudulikud

0,5-2: mitterahuldav

0: täielikult ebaõnnestunud

Hindamine

Kohtunikud hindavad sukeldumise järgmisi osi, et määrata üldpunkti:

Lähenemine: mitu sammu ettepoole, enne starti. See peaks olema sujuv, kuid jõuline ja hea vormiga.

Start: Sukelduja hüpe laualt enne sukeldumise sooritamist. kontrolli ja tasakaalu näitamine on oluline koos sobiva nurga ja distantsiga lauast.

Tõus: Kõrgem hüpe võimaldab sukeldujatel sukelduda täpsemalt ja sujuvamalt.

Täitmine: nõuetekohane mehaaniline sooritamine, oskused, vorm ja graatsia.

Sisenemine: Vette sisenemine on oluline, sest see on viimane hetk, mida kohtunik jälgib. See peaks olema vertikaalne ja minimaalse pritsimisega.





Otsige
AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3