Katseklaas on laboratoorsed klaastooted, mis koosnevad sõrme kujulisest klaasist torust, mis on ülalt avatud, tavaliselt ülaosas ümardatud servaga ja ümardatud U-kujulise põhjaga. Nende suurus varieerub paarist tollist kuni mitme tolli pikkuse ja paari millimeetri kuni paari sentimeetri läbimõõduga. Need on konstrueeritud nii, et neid saab hõlpsasti kuumutada, neid hoida leegis ning sageli valmistatakse paisumiskindlast klaasist, näiteks borsilikaatklaasist (tuntud selliste kaubamärkide all nagu Pyrex ja Kimax).

Katseklaase eelistatakse sageli keeduklaasidele, kui tuleb käsitleda ja/või säilitada mitmeid väikeseid keemilisi või bioloogilisi proove. Vacutainer on katseklaasi tüüp, mida saab kasutada nii vere kogumiseks kui ka säilitamiseks (tavaliselt vaakumiga ja erinevate lisanditega, nt antikoagulandid või hüübimisõhutid).

Tüübid

  • Traditsioonilised klaasist katseklaasid — borsilikaatklaas on levinud tänu heale termilisele ja keemilisele vastupidavusele.
  • Disposable plastkatseklaasid — polüstüreenist või polüpropüleenist, sobivad ühekordseks kasutuseks, PCR- ja analüütilise töö jaoks ning on kergemad ja murdumiskindlamad.
  • Mikroklaasid ja mikrotsentrifuugitorud — väikesed mahutid (nt Eppendorf-torud) pärinevad samast vajadusest säilitada ja tsentrifugeerida väikeses mahus proove.
  • Veri- ja vaakumtorud (Vacutainer ja sarnased) — spetsiaalsed torud vere kogumiseks ja säilitamiseks, sisaldavad tihti lisandeid proovi töötlemiseks.

Levinud kasutusalad

  • Keemilised reaktsioonid ja kvalitatiivsed katsed
  • Bioloogilised proovide mahtude mõõtmine, säilitamine ja kultiveerimine väikestes mahtudes
  • Proovide kuumutamine, aurustamine või lahustamine
  • Õppe- ja demonstratsioonieksperimendid laborites ja klassiruumides
  • Veri- ja muude kliiniliste proovide kogumine ja säilitamine (Vacutainer-tüüpi torud)

Käsitleimine ja ohutus

  • Kasutage alati sobivat isikukaitsevahendit: kaitseprille, kindaid ja vajadusel laborikitlit.
  • Katseklaasi kuumutamisel kasutage testklaasiklammerdajat või klaasitangikesi — ärge hoidke klaasi palja käega.
  • Enne kuumutamist kontrollige, et katseklaas ei ole lõhenenud ega pragunenud; ärge kuumutage suletud torusid, sest rõhu all purunemise oht suureneb.
  • Vältige kokkupuudet tugevate leeliste, mõnede tugevate hapetega ja fluoriidipõhiste ainetega, kui materjal ei ole nende suhtes sobiv.
  • Bioohtlike proovide puhul käsitlemine ja hävitamine vastavalt labori- ja jäätmekäitlusprotokollidele (autoklaavimine, biolagunevate jäätmete konteinerid jne).

Hooldus, steriliseerimine ja märgistamine

Klaasist katseklaase saab puhastada mehaaniliselt harjadega ning keemiliselt sobivate pesuvahenditega. Steriliseerimiseks kasutatakse tavaliselt autoklaavi (aur), kuumsütet või kemikaalset desinfektsiooni. Plastkatseklaasid on sageli mõeldud ühekordseks kasutamiseks ja neid tavaliselt ei steriliseerita uuesti.

Märgistamine on oluline — kasutage veekindlat markerit või kleebiseid ja märkige proovile andmed (proovi ID, kuupäev, vajalik käitlemine). Eriti oluline on eristada torusid, mis sisaldavad lisandeid (nt antikoagulandid) või erilisi säilitustingimusi.

Valikukriteeriumid

  • Keemiline vastupidavus ja termiline stabiilsus (nt borsilikaat klaas suuremate temperatuurimuutuste jaoks).
  • Proovi maht ja mõõtmed — vali toru sobiva mahtuvuse ja mugava käitlemise järgi.
  • Ühekordne vs taaskasutatav — bioloogiliste proovide korral eelistatakse sageli ühekordseid torusid nakkusohtu vähendamiseks.
  • Sobilikkus tsentrifuugimiseks — kui proove on vaja tsentrifugeerida, veenduge, et torud sobivad kasutatava tsentrifuugi rotoriga.

Kokkuvõtlikult on katseklaasid labori põhilised abivahendid väikeste proovide käsitlemiseks. Õige materjali,valiku ja hoolduse korral tagavad need töökindluse, kordustäpsuse ja laboritöö ohutuse.