The Waste Land (Tühja maa) — T. S. Elioti 1922. aasta modernistlik luuletus
"The Waste Land" on T. S. Elioti luuletus. See avaldati esmakordselt 1922. aastal. Pärast seda, kui see oli trükitud Londonis ajakirjas The Criterion, trükiti see uuesti New Yorgis ajakirjas The Dial. Seejärel avaldati see raamatuna. Luuletus on pühendatud Ezra Poundile, keda T. S. Eliot pidas oma sõbraks ja luuleõpetajaks. Ezra Pound oli luuletuse esimene lugeja. Ta aitas Eliotil seda märkimisväärselt lühemaks ja terviklikumaks muuta ning andis palju toimetuslikke ettepanekuid, mis mõjutasid lõpliku kujundi rütmi ja voogu.
Taust ja koostamine
Luuletuse sündi mõjutasid Esimese maailmasõja järgne meeleolu, Euroopas toimunud sotsiaalsed ja kultuurilised murenemised ning Eliotile isiklikud kriisid. Tekst on fragmentaarne, kollaažilik — see ühendab eri hääli, dialooge, tsitaate ja keeli, luues katkendliku pildi „tühjast maast” kui modernsest vaimsest rägastikust. Luuletuse epigraaf ja lõpuosad kasutavad klassikalisi allikaid ja idamaiseid viiteid, mis rõhutavad hävingu ja võimaliku uuenemise teemat.
Struktuur ja lühikokkuvõte
Luuletus on jagatud viieks osaks. Need on järgmised: Surnute matmine, Mäng malet, Tulesaun, Surm veega ja Mida ütles äike. See koosneb 433 reast (erinevates väljaannetes võib ridade loend mõnevõrra erineda). Tekstis vahelduvad monoloogid, dialoogid ja katkendlikud pildid; autori hääl on sageli segatud teistest häältest ja tsitaatidest.
- Surnute matmine — avab luuletuse kuulsate sõnadega „April is the cruellest month” ja kujutab ärkamise ja viljakuse paradoksi; siin on palju kirjanduslikke ja mütoloogilisi viiteid ning rahutu linnamaastikuid.
- Mäng malet — esitab sotsiaalseid ja isiklikke suhteid, fragmentaarseid vestlusi ning rõhutab inimestevahelise sideme katkestusi.
- Tulesaun — toob sisse mütoloogilisi ja usulisi kujundeid, puhta ja puhastamatuse ideed ning viiteid rituaalidele ja kannatustele.
- Surm veega — uurib vee ja kuiva motiive, hingelist läbikukkumist ja surma kujundeid; selles osas on palju paralleele klassikalise legendi ja religioossete kujunditega.
- Mida ütles äike — lõpeb sakraalsete ja idamaiste motiividega, toob sisse viimased nõuanded ning lõpetab luuletuse sanskritikeelse fraasiga: „Datta. Dayadhvam. Damyata. / Shantih shantih shantih shantih.”
Allikad, viited ja keelekasutus
Luuletus on täis tsitaate ja allusioone maailmakirjanduse klassikalistest teostest. Eliot teeb viiteid Geoffrey Chaucerile, William Shakespeare'ile, Oliver Goldsmithile, Ovidiusele, Charles Baudelaire'ile, Gerard de Nervalile ja Thomas Kydile. Ta kasutab eri keeli — inglise keele kõrval leidub lõike prantsuse, saksa, itaalia, ladina ja sanskriti keeltes — ning seeläbi rõhutab teksti mitmekihilisust ja ajalist ulatust.
Allikad on nii lääne (sh kristlikud motiivid ja Püha Graal'i legend) kui idamaise päritoluga (budistlikud või hinduistlikud mõtted). Epigraafiks kasutatud katkend Petroniuse „Satyriconist” ja lõpu sanskriti väljendid lisavad tekstile ajalist ja kultuurilist sügavust.
Teemad ja kujundid
Põhiteemadeks on viljakuse ja kõdunemise vastand, vaimne tühjus, inimestevaheliste sidemete lagunemine, kultuuriline dekadents ning võimalus vaimsest ärkamisest. Kujundite hulka kuuluvad vesi ja põud, labürint, mütoloogilised otsingud (nt Püha Graal) ning fragmentaarne häälevariatsioon, mis peegeldab modernse ühiskonna killustatust.
Avaldamine ja esialgne vastuvõtt
"Tühja maad" peeti algselt kõneainet tekitanud ning mõnikord vastuoluliseks. Kaasaegsed kriitikud ja lugejad reageerisid mitmeti — osa pidas teksti läbimurdvaks ja uuenduslikuks, teised tõlkisid selle segaseks või liiga katkendlikuks. Aja jooksul on luuletus aga saanud üheks 20. sajandi kirjanduslikuks ikooniks ning modernismi üheks peamiseks näidiseks.
Tõlked, mõju ja pärand
See teos on tõlgitud paljudesse keeltesse. Nobeli preemia laureaat Czesław Miłosz tõlkis selle poola keelde. Luuletus on mõjutanud hilisemat kirjandust, kriitikat ja kultuurianalüüse ning inspireerinud interpreteerivaid uurimusi, lavastusi ja muusikalisi seadeid. T. S. Eliot ise pälvis hiljem (1948) Nobeli kirjanduspreemia, mille kontekstis on sageli arutletud ka tema varasema suursaavutuse — sealhulgas „The Waste Landi” — mõjude üle.
Viimased märkused
Luuletuse lõpus olev sanskritikeelne fraas — „Datta. Dayadhvam. Damyata.” — on tõlgitud üldiselt kui kutse tegutseda: „Anna (Datta), halasta (Dayadhvam), hoia/meile mõõdukat (Damyata)”; „Shantih shantih shantih shantih” tähistab rahu või õndsust. Need viimased sõnad pakuvad vastuolu luuletuse varasemale häiritud tonaalsusele ning jätavad ruumi erinevatele interpretatsioonidele — nii pessimistlikele kui võimaliku lunastuse lugudele.
Küsimused ja vastused
K: Kes kirjutas "The Waste Land"?
V: T. S. Eliot kirjutas "The Waste Land".
K: Millal luuletus esimest korda avaldati?
V: Luuletus avaldati esmakordselt 1922. aastal.
K: Kes oli luuletuse esimene lugeja?
V: Ezra Pound oli luuletuse esimene lugeja ja ta aitas Eliotil seda lühemaks ja paremaks muuta.
K: Mitu osa on luuletuses?
V: Luuletus on jagatud viieks osaks: "The Burial of the Dead", "A Game of Chess", "The Fire Sermon", "Death by Water" ja "What the Thunder Said".
K: Mitu rida on "The Waste Land'is"?
V: "The Waste Land'is" on 433 rida.
K: Millist värsivormi on selles teoses kasutatud?
V: Teos on kirjutatud vabas värsis ja tühivärsis.
K: Millistelt autoritelt sai Eliot oma teosele inspiratsiooni?
V: Eliot teeb oma teoses viiteid Geoffrey Chaucerile, William Shakespeare'ile, Oliver Goldsmithile, Ovidiusele, Charles Baudelaire'ile, Gerard de Nervalile ja Thomas Kydile. Samuti kasutab ta erinevaid inspiratsiooniallikaid, sealhulgas nii kristlust kui ka budismi.
