Torridonian – Šotimaa varased punased liivakivid ja geoloogia

Torridonian on Šotimaa lääneosas paiknev suur liivakivide ja konglomeraatide settekivimite komplekt, mis katab osa vanematest kivimitest ja loob piirkonna iseloomuliku maastiku. See on üks varaseimatest pindmistest settekivimitest selles regioonis: kaardil on liivakivid sageli tähistatud oranži värviga. Liivakivid ulatuvad mandri läänepoolsele servale ja esinevad osaliselt ka Skye'i saarel. Geograafiliselt kuulub see laialdaselt tuntud Wester Ross'i piirkonda ning on selge maastikuline tunnus, mille tipud ja jyrgud nõlvad moodustavad tuntud küngaste ja mäetippude silueti.

Liivakivi paikneb otse vanemate kivimite kohal. Selle all asub väga vana gneiss, mida kirjeldatakse sageli kui Lewis'i kompleksi — see on peamiselt arhailisest ajast pärinev kõrge metamorfoositasemega põhjapõhjaline kivim. Kogu liivakivi all olev kivim on maavara ja metamorfoosne maavara. Põhjast või lähialadelt pärit killustik ja kivimipragmentide akumuleerumine tekitasid liivakivide aluskihti, millest järgmine settekord paljudes kohtades kasvas ja paksenes.

Torridoniani kivimeid iseloomustavad tavaliselt punakasoranž toonid — need on nn „red beds”, mille värv tekib rauaoksiidide rikastumise tõttu (kergelt oksüdeeruvad tingimused). Kihid koosnevad peamiselt liivakivist (sageli arkosest ehk suurema feldspaadisisaldusega liivakivist), konglomeraatidest ja paiksetest brektsiatest. Need setted tekkisid valdavalt maismaal: maastikku kujundanud jõed, laiad delta- ja fännisüsteemid ning madalad järved ja järvestikud olid peamised sadestuskeskkonnad. Selline maastik andis võimaluse paksude, laialdaste ja sageli lamedate või astmeliste punaste kihtide kogunemiseks (punased kihid.)

Liivakivide tekkeajaks loetakse Proterosoikumi, peamiselt umbes 1 200 kuni 544 miljonit aastat tagasi (proterosoikumis), kuigi erinevates kohtades ja kihtides võivad vanused varieeruda. Torridoniani komplekt on sisemiselt jaotunud vanemaks ja nooremaks rühmaks, mille vahel on pikk ajavahemik ja korrapärane muutus settekeskkondades. Settekordade alumine osa algab sageli jämedatera ja kiltkivise aluspõhjaga — see sisaldab brektsia tüüpi materjali, kus on hulgaliselt vanemate kivimite purunenud fragmente, mis viitavad lühikesele transpordile ja suurele reljeefile allikapiirkonnas.

Hilisemad geoloogilised protsessid muutsid Torridoniani kivimite paiknemist ja esinemist. Erinevad riftide ja hiljem toimunud tektoonilised liikumised ning mägede moodustumise perioodid tõstsid osa settekivimeid kõrgemale ja mõnikord nihutasid neid pikkade nihkete või painutustega. Selle tulemusena on osa Torridoniani settekivist jäänud mere alla sadestatud aladeks, teised aga tõstetud ja kujunenud tänapäevaste mägedesse, moodustades vastupidavaid trepi- ja kaljupindu.

Torridoniani geoloogiline ja maastikuline tähtsus on mitmekesine: see annab väärtuslikku teavet Proterosoikumi maismaa- ja kliimatingimuste kohta, näitab lähtealade ja transpordi tingimusi (näiteks jõe- ja fännisüsteemide iseloomu) ning loob tänini püsiva ja dramaatilise maastiku, mis on oluline nii geoloogidele, matkajaile kui ka looduskaitsele. Paljud Torridoniani kivimitelt tekkinud tippudest ja kaljudest on kaitse all või moodustavad osa matkateedest ning neid uuritakse intensiivselt, et mõista vanemate kivimite ja settekivimite omavahelist suhtlust, vanuseid ning piirkonna tektoonilist ajalugu.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Torridonian?

K: Mis värvi on Torridoni liivakivi kaardil?

K: Kus asub Torridoni liivakivi?

K: Milline kivim on Torridoni liivakivi all?

K: Kuidas Torridoni liivakivi tekkis?

Küsimus: Kas Torridoni liivakivide hulgas on erinevaid rühmi?

K: Kus leidub tektoonilise liikumise tõttu Torridoni liivakivi mõningaid osi?

Otsing