Proterozoikumi eoon eelneb fanerosoikumi eoonile. See oli pikk geoloogiline ajastu enne Maa peal laialdaselt levinud kompleksset mitmerakulist elu. Nimi proterozoikum tuleneb kreekakeelsest väljendist, mis tähendab „varasemat elu“. Proterozoikumi eoon kestis umbes 2500 kuni 541 miljonit aastat tagasi (M.a.) ja moodustab prekambriumi kõige hilisema osa.

Proterozoikum jaguneb traditsiooniliselt kolmeks ajastuks (vanimast noorimani):

  • Paleoproterosoik: umbes 2500 kuni 1600 miljonit aastat tagasi. Selles ajastus toimusid suured muutused maakoores, juhtus märkimisväärne hapniku tõus atmosfääris ja tekkisid ulatuslikud rauasetteid meenutavad kihistused.
  • Mesoproterosoikumi: ligikaudu 1600–1000 M.a. — suhteliselt stabiilne periood, mille jooksul kujunesid paljud praeguste kontinentaalsete kratonite alged ja arenesid keerukamad rakkude struktuurid.
  • Neoproterosoikumi: umbes 1000 kuni 541 M.a. — selle lõpul toimusid erakordsed kliima- ja elulised pöörded, sealhulgas laialdased glatsiaalsed sündmused ja Ediakari biota teke.

Proterozoikumile iseloomulikud ja hästi uuritud sündmused hõlmavad mitut olulist geoloogilist, keemilist ja bioloogilist protsessi:

  • Mitmed liustikud, sealhulgas lumepallimaas, mis toimumine neoproterosoikumi lõpul (krüogeenne periood) viitasid väga külmadele glatsiaalsetele tingimustele — osa teadlasi tõlgendab neid kui peaaegu terve planeedi jääkattet (tuntud kui „lumepall-Maa“).
  • Kiired maakooresegmendid kogunevad mandriteks. Moodustuvad superkontinendid; tuntud näidetena on varasemad kokkuvarisenud kontinentide kooslused (mõnikord nimetatakse neid Nuna või Columbia) ning hiljem Laurentia (paleoproterosoikumi) ja lõpuks täies mahus kokku pandud Rodinia (neoproterosoikumi). Need protsessid kaasnesid suurte orogeneesidega ja mandrite akkretsiooniga.
  • Varajane tektoonika arendas edasi maakooraplaatide liikumist, tekkisid suured mäestikurühmad ja praeguste kratonite alus tekkis kapseldumise (kratoniseerumise) kaudu.
  • Atmosfääri hapnikuga rikastumine — nn suur hapnikusündmus (Great Oxidation Event) Paleoproterosoikumi alguses muutis planeedi keemiat, võimaldas rauasetteid (BIF) tekkida ning lõi tingimused keerukamate hapniku sõltuvate eluvormide tekkeks. Hapniku taseme kõikumised jätkusid kogu eooni vältel ja mõjutasid nii keemiat kui elu arengut.
  • Esmakordselt tekivad puhtad (metamorfoosist muutmata) liiva- ja karbonaatlakud — st laialdaselt säilinud setted, mis annavad tänapäevani väärtuslikku teavet tol ajal valitsenud keskkondade kohta.
  • Esimene eukarüootne fossiil on leitud ~2,1 miljardi aasta vanustest kivimitest, mis viitab rakkude sisemiste organellide (nt tuum) tekkele ja keerukamate rakkude evolutsioonile. p57 Selles eoonis arenesid välja ka stromatoliidid, mikrooranismide kooslused ja acritarchid, mis annavad märku kasvavast bioloogilisest mitmekesisusest.
  • Ediakari periood (ligikaudu 635–541 M.a.), mida iseloomustab rohkete pehmekehaliste mitmerakuliste organismide (Ediakara biota) teke ja hajumine — see periood sillutas teed järgnevaks kambriumi eluohtlikuks mitmekesistumiseks.

Proterozoikumis toimunud protsessid olid omavahel tihedalt seotud: hapniku tõus muutis ookeanide ja atmosfääri keemiat, mis omakorda mõjutas sedimenteerimist ja elutegevust; mandrite liikumine ja superkontinentide teke tekitasid suuri orogeene ning lõi uusi meretaseme ja kliimatingimuste kombinatsioone. Kivimite ja setete uurimine näitab, et eooni jooksul toimus massiivne ja suhteliselt kiire mandrite akkretsioon (see laadi intensiivne mandrisegmendi kokkukogunemine on proterozoikumile eriline), superkontinentide tsüklid ja laialdane mägede teke, mis kujundas Maa geoloogilist ja keskkondlikku tausta järgmistele eonidele.

Kokkuvõtlikult oli Proterozoikum ajastu, milles kujunesid välja tänapäeva maakoor ja atmosfäär, toimus ülemaailmne kemikaalide ümberjaotus (eriti hapniku osas) ning tekkisid esimesed eukarüootsed ja hiljem lihtsamad mitmerakulised organismid — kõik need muutused lõid aluse Maal hiljem alanud kiiremale elurikkuse kasvule fanerosoikumi alguses.