Ediakaareperiood (umbes 635–541 miljonit aastat tagasi) sai oma nime Lõuna-Austraalias asuvate Ediacara Hills'i järgi. See on proterosoikumi eoni viimane geoloogiline periood. Edikaraanile järgneb kambrium, paleosoikumi esimene periood.

Geoloogia ja ajastamine

Ediakaari kronoloogiliseks vahemikuks loetakse tavaliselt umbes 635–541 miljonit aastat tagasi. Period algab pärast viimaseid suuri jääaegu, mida kutsutakse sageli "Snowball Earth" sündmusteks, ja lõpeb enne kambriumi kiiret elurikkuse kasvu. Selle aja jooksul toimusid olulised muutused globaalses kliimas, ookeanide keemias ja atmosfääris, mis võimaldasid keerukamate organismide tekke ja säilimise tingimused.

Fossiilirekord ja Ediakaari biota

See periood on kuulus esimeste suuremate kehaliste fossiilide poolest, mis on tõenäoliselt esimesed registreeritud metazoomad. Ediakaari fossiilid on peamiselt pehmete kudede järelmõjud, sageli lamestunud või jäänud jälgi kivimitel. Sageli on need seotud mikroobsetest mattidest koosnevate pinnakihtidega, mis soodustasid pehmete kehade säilimist.

Esimesed avastused said alguse Inglismaalt — leidudest Leicestershire'is asuvas Charnwoodi metsas, kus leiti muljeid või jälgede fossiile. Need leide ei osatud algul õigesti tõlgendada ja alles hiljem, pärast Lõuna-Austraaliast leitud rikkalikke Ediacara-fauna väljakaevamisi, hakati neid ühendama sama geoloogilise ajaga.

Tuntumad vormid ja rühmad

Ediakaari biota sisaldab mitmesuguseid kehakuju ja organiseerituse tasemeid — alates lihtsatest pehmetest ketastest kuni sümmeetriliste ja harunenud vormideni. Mõned tuntumad näited:

  • Dickinsonia — lame, rõngastunud ketasetaoline organism, mida on leitud eri mõõtmetes.
  • Charniodiscus — varrega ja lehvikukujulise frondiga organism, mis meenutab varaseid meretaimed või sessiilsed loomad.
  • Spriggina — sümmeetriline, võimalikult liikuva kehaehitusega organism, mida on arvatud oleva varajase selgroogsete eellasega seotud.
  • Rangeomorphid — keerukalt harunuvate "lehvikute" ehitusega organismid, mida leidub sügavamate ja rahulikemate merekeskkondade setetes.

Säilimisviis ja leidmiskohad

Ediakaari fossiilid säilivad eelkõige õhukese kihina settekivimites, kus organismide pehmed osad on jätnud muljeid või jääke. Tüüpilised leiukohad on Lõuna-Austraalia (Ediacara Hills), Venemaa (White Sea piirkond), Kanada (Newfoundlandi ja Mackenzie piirkonnad) ning ingliskeelsed varased leiud Charnwoodi metsast. Säilimise eeldused hõlmavad pehmet sessiilset elu, ettekokkulepitud voolutingimusi ja mikroobse mati olemasolu, mis kaitses ja stabiliseeris surnud organisme enne kivistumist.

Bioloogiline ja evolutsiooniline tähendus

Ediakaari faunast on palju vaidlusi: osa fossiilidest võib kuuluda varajastele loomsetele rühmadele, osa aga täiesti eripärastele, tänapäeva rühmadesse mittekuuluvatele organismidele. Sellegipoolest näitab periood selget üleminekut lihtsamatest mikroobsetest ökosüsteemidest keerukamatele rakkudevaheliselt organiseeritud organismidele. See loob eeldused hilisemale kambriumi "plahvatusele", kus arenenud kehaehitused ja karvunud fossiilirekord ilmnevad palju selgemalt.

IUGS-i otsus ja nomenklatuur

Rahvusvahelise Geoloogiliste Teaduste Liidu (IUGS) poolt kinnitati 2004. aastal ediakaari kui ametliku geoloogilise perioodi staatus. See oli esimene uus geoloogiline periood, mis kuulutati välja 120 aasta jooksul. Selline ametlik määratlus aitab standardiseerida stratigraafilist jaotust ning annab konteksti paleontoloogilistele ja geokeemilistele uuringutele.

Täiendavad märkused

Ediakaari uurimine on aktiivne teadusvaldkond: iga uus leiud või geokeemiline analüüs võivad muuta arusaama eluvormide olemusest, nende ökoloogiast ja seotusest hilisemate suuremate rühmadega. Uued meetodid — näiteks biomarkerite, isotoopide ja kõrglahutusega pildistamise kasutamine — aitavad avada pehmete fossiilide ja nende elupaikade saladusi.