Triaasi lõpu väljasuremine — definitsioon ja tagajärjed
Triaasi lõpu väljasuremine (208 M a) — definitsioon, võimalikud põhjused ja laastavad tagajärjed, mis avasid tee dinosauruste domineerimiseks juraajal.
Triaasi lõpu väljasuremisjuhtum tähistab triase ja jura perioodi piiri — tänapäeva täpsete mõõtmiste järgi umbes 201,3 miljonit aastat tagasi (varem on seda sündmust mõnedes allikates dateeritud ka ligikaudu 208 Ma). Paljud väljasuremised olid aktiivsed juba enne seda, ülemtriasiperioodil, kuid lõpp-Triasi sündmus kujunes geoloogiliselt globaalseks ja bioloogiliselt mastaapseks pöördepunktiks.
Kokkuvõttes oli see üks suuremaid väljasuremise sündmusi fanerosoikumi eonil. See mõjutas põhjalikult elu maismaal ja ookeanides. Praeguste hinnangute järgi hävis vähemalt pooled nendest liikidest, kes tollal Maal elasid — mõju ulatus oli mitmetahuline ja piirkonniti erinev.
Terve klass (konodontid: väljasurevad kõõlused), umbes 20% kõigist merejalgsete perekondadest, paljud suurimad crurotarsanid (mitte-dinosaurused arhosaurused), mõned allesjäänud therapsiidid ja paljud suured kahepaiksed hävitati või kannatasid rängalt. Samal ajal jäi mitmeid rühmi suhteliselt hästi ellu või hakkasid pärast kriisi kiirelt diversifitseeruma.
See sündmus tühjendas paljud ökoloogilised niššid ja võimaldas dinosaurustel võtta domineeriv roll juraajal. Sündmus leidis aset geoloogiliselt väga lühikese ajaperspektiivi järel (mõned uuringud viitavad väga kiiretele faasidele, korraga kümnete tuhandete aastate või kiiremate sündmustega) ning toimus ajaliselt sarnasel perioodil, mil algas Pangaia lagunemine ja sellega seotud suur vulkaaniline aktiivsus.
Teadlased on esitanud mitmeid seletusi sellele sündmusele. Tugevaimad ja laialdasemalt toetatud hüpoteesid hõlmavad suurt vulkaanilist aktiivsust, eriti Central Atlantic Magmatic Province (CAMP) massiivseid heitmeid, mis vallandasid suurtes kogustes süsihappegaasi ja muud vulkaanilist materjali. Sellele lisanduvad võimalikud tagajärjed nagu globaalne soojenemine, ookeanide anoksia (hapnikuvaesus), ookeanide happesuse tõus (oksüdatsioon ja urbaniseerumine), toitainete tsüklite häired ning laialdased globaalsed keskkonnamuutused. Boliidikokkupõrke roll on vähem tõestatud ja üldiselt ei peeta seda praeguse parima seletusena, kuid seda ei ole lõpuni välistatud kõigi aspektide seletamisel.
Tõendid ja meetodid
- Geokeemilised signatuurid: globaalsed negatiivsed δ13C süsinikuisotoobi-ekskursioonid näitavad süsinikuringe häireid; elavnemised ja langused teatud elementide ning isotopide kontsentratsioonides toetavad laiaulatuslikke keskkonnamuutusi.
- Mercury (elavhõbeda) anomaaliad: paljudes lõpp-Triasi kihistikes leitakse elavhõbeda tippe, mis korreleeruvad vulkaanilise tegevusega.
- Radiomeetriline dateerimine: täppisdatuurid (nt U–Pb tsirkoniteraadiod) CAMP-i magmastiliste kivimite ja piirnevate settekivimite kohta seovad vulkaanipursked väljasuremismeetmetega väga lühikese ajalise aknaga.
- Paleobioloogilised andmed: fossiilirekord näitab selektiivset väljasuremist (teatud kehakuju, arenguetappide või ökoloogilise niche-i rühmad on haavatavamad), samuti järgnevat faunistilist ümberkorraldust ja kiiret diversifikatsiooni teistes rühmades.
Mõjud ja taastumine
Triaasi lõpu väljasuremine muutis paleoekosüsteeme: järelejäänud liigid leidsid tühjade niššide tõttu uusi evolutsioonilisi võimalusi. Dinosaurused mitmekesistus ja levisid laialdaselt, mereökosüsteemides asendusid või mitmekesistus mitmed rühmad (näiteks mereimetajad ja merelised roomajad, samuti planktonilised organismid), ning uimastamata kolded hakkasid järk-järgult taastuma ja uue struktuuriga korall- ning rifiökosüsteemide tekkima juraajaks.
Avatud küsimused ja tuleviku uurimissuunad
- Milline täpne mehaanika tekitas väljasuremise (vulkanism + soojenemine + anoksia + happesus vs. võimalikud täiendavad faktorid)?
- Kuidas regionaalsed erinevused (nt madalamad vs sügavamad ookeanipiirkonnad, maismaa kliimavööndid) mõjutasid väljasuremise intensiivsust ja taastumise mustreid?
- Kuidas täpsustada sündmuse kestust ja ajastust veelgi täpsemate ja ühtlustatud radiomeetriliste dateeringute abil?
- Kuidas mõjutasid keskkonnamuutused troofilisi võrke ja pikaajalisi evolutsioonilisi trende?'
Kokkuvõte: Triaasi lõpu väljasuremine oli globaalselt oluline piiripealne sündmus, mis tühjendas märkimisväärselt elurikkust ja lõi tingimused juraaja bioloogiliseks ümberkujundamiseks. Kuigi vulkaniitiline tegevus (eriti CAMP) on peamine juhtmotiiv, on sündmuse täielik seletus keeruline ja sisaldab mitme teguri kombineeritud mõju. Jätkuv interdistsiplinaarne uurimistöö (paleontoloogia, geokeemia, geokronoloogia ja mudeldamine) aitab järjest paremini mõista nii põhjuseid kui tagajärgi.
Hiljutised tõendid
Hiljuti PNASis ilmunud artikkel näitab üsna selgelt, et tegemist oli massilise vulkaanilisusega. Tõenäoliselt oli see väljasuremise peamine põhjus. Elavhõbedat leidub triaasiperioodi lõpu piiril leitud vulkaanilistes kivimites.
Elavhõbe eraldub vulkanismi käigus gaasilisel kujul ja ladestub settedesse. Dokumendis öeldakse: "Selline episoodiline vulkaanilisus häiris tõenäoliselt globaalset keskkonda pika aja jooksul ja viivitas tugevalt ökoloogilist taastumist".
Küsimused ja vastused
K: Mis on End-Triassic'i väljasuremisjuhtum?
V: End-Triase väljasuremisjuhtum tähistab 201,3 miljonit aastat tagasi triase ja jura perioodi vahelist piiri. See oli suur väljasuremisjuhtum, mis mõjutas põhjalikult elu maismaal ja ookeanides.
K: Mis on lõpu-triassiaja väljasuremisjuhtumi põhjus?
V: End-Triase väljasuremisjuhtumi põhjuseks peetakse vulkaanilisi sündmusi, kuigi teadlased on esitanud mitmeid seletusi selle sündmuse kohta.
K: Millal toimus väljasuremine?
V: Paljud väljasuremised toimusid enne lõputriase väljasuremisjuhtumit ülemtriases.
K: Kui palju liike suri välja lõputriase väljasuremisjuhtumi ajal?
V: Vähemalt pooled praegu teadaolevatest liikidest, mis sel ajal Maal elasid, surid välja lõpu-triase väljasuremisjuhtumi ajal.
Küsimus: Millised elusolendid hävitati välja lõputriase väljasuremisjuhtumi ajal?
V: Terve klass, konodontid (väljasurevad kõõlused); 20% kõigist merejalgsete perekondadest; kõik suured crurotarsanid (mitte-dinosaurused arhosaurused); mõned allesjäänud therapsiidid; ja paljud suured kahepaiksed, nagu temnospondilid, hävisid end-triase väljasuremisjuhtumi ajal.
K: Kui kaua see sündmus kestis?
V: Sündmus toimus vähem kui 10 000 aasta jooksul.
K: Mis juhtus pärast end-triassiaja väljasuremisjuhtumit?
V: Sündmus tühjendas paljud ökoloogilised niššid ja võimaldas dinosaurustel võtta üle domineerivad rollid juraajal. See sündmus leidis aset vahetult enne Pangaea lagunemise algust.
Otsige