Eryops: Permi poolveekoguline kahepaikne — kirjeldus, elupaik ja fossiilid

Eryops on väljasurevate, poolveekogukondlaste sugukond.

Neid leidub peamiselt Texase alumises permia ajastu (umbes 295 miljonit aastat tagasi) punases kihistikus. Fossiile leidub ka New Mexicos ja osades Ameerika Ühendriikide idaosas. Eryops esineb ka Lääne-Virginia Conemaugh'i rühma vanemates pennsylvania aegsetes kihtides.

Eryops oli keskmiselt veidi üle 1,5-2,0 meetri pikk, seega oli ta üks oma aja suurimaid maismaaloomi. Ta kaalus umbes 90 kilogrammi (200 naela). Tõenäoliselt oli tal vähe kiskjaid, kuigi selle aja tippkiskja oli sünapsid Dimetrodon, mis oli veelgi suurem. Alam-Permi ajastust on leitud mitmeid Eryopsi täielikke skelette, kuid kõige levinumad fossiilid on koljuluud ja hambad.

Eryops oli maismaakeskkonnaga paremini kohanenud kui tema esivanemad. Tugevad jäsemed ja tugev selgroog toetasid keha veest väljas olles.

Kirjeldus

Eryops oli jässakas, madala kehahooga kahepaikne (temnospondüül), kellel oli suur, lame kolju ja tugevad lõuad. Kolju oli suhteliselt lai ning paljudel liikmetel olid suured auklikud palatinaalhambad suu siseküljel — need aitasid saaki kinni hoida. Hambad olid tüüpiliselt labürintodontse ehitusega, mis tähendab keerukat hambakoe kihistust.

Kael oli lühike, keha tugev ja lülisammas hästi kõvastunud, mis võimaldas Eryopsil liikuda ka maismaal. Esi- ja tagajäsemed olid robustsed, jäseme-vöötmed tugevad ning randme- ja pahkluu luud hästi arenenud — seetõttu suutis ta tõenäoliselt lühikest aega tõhusalt kõndida või roomata kuivemal pinnasel.

Elupaik ja levik

Enamik fossiile on leitud Texase alumise Permi punastest kihtidest, kuid leidub ka näiteid New Mexicos ja Ameerika Ühendriikide idaosast. Need kihid viitavad tavaliselt laialdastele jõefloodplainidele, soistele aladele ja järvedele, kus vesi aeg-ajalt muutus — sobiv keskkond poolveekogulistele kahepaiksetele.

Eryops elas tõenäoliselt madalates vetes, soodes ja jõekallastel, kust ta rünnaku abil saaki püüdis, ning aeg-ajalt roomas maismaale otsima toitu või päikest võtma.

Toitumine ja käitumine

Suurte lõuavarrega Eryops oli peamiselt kiskja: tema menüüs võis olla kala, teised kahepaiksed ja väiksemad maismaaloed. Suurte, tugevalt kinnitunud hammaste ja jõuliste lõualihaste kombinatsioon, koos laia suuga, tegi temast efektiivse saagi püüaja. Tõenäoliselt oli ta pealtähendaja/ambush-prauch, kes ootas vetes või veepiiril saaki ja lõi rünnakuhetkel kiiresti.

Käitumusest säilinud otsest infot ei ole, kuid anatoomiliste tunnuste põhjal oletatakse, et liikumine maismaal oli aeglane ja madalal hoitud kehahoiakul; vees liikus ta tõenäoliselt saba ja jäsemete koordineeritud liigutustega.

Fossiilid ja teaduslik tähendus

Eryops on paleontoloogias oluline sest tema hästi säilinud skeletid aitavad mõista, kuidas varased kahepaiksed kohanesid maismaakeskkonnaga. Alam-Permi pärinevad kolju-, hammaste- ja mõnikord täielikud skeletileiud on võimaldanud tõlgendada tema toitumist, anatoomiat ja liikumist.

Paleontoloogid on perekonna morfoloogiat kasutanud ka laiemalt varajaste tetrapoodide ja temnospondüülide evolutsiooni uurimiseks. Eryops esindab moodust, kus poolveeline eluviis oli edasi arenenud suunas, mis võimaldas rohkem aega veeta maismaal kui tema varasemad sugulased.

Kirjeldades Eryopsi leiukohti ja anatoomiat, saavad teadlased paremini rekonstrueerida Permi ökosüsteeme ning mõista, kuidas kliima- ja maastikumuutused mõjutasid varaste neljajalgsate eluviisi.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Eryops?

K: Kus leidub Eryopsi fossiile?

K: Millistes Lääne-Virginia kihistutes leidub Eryops'i kivistisi?

K: Kui pikk oli keskmine Eryops?

K: Kui palju kaalus Eryops?

K: Kes oli tolleaegne tippkiskja ja kuidas ta oli Eryopsiga võrreldav suuruse poolest?

K: Kuidas oli Eryops paremini kohanenud maismaakeskkonnaga kui tema esivanemad?

Otsing