Paleoproterosoikumi

Põhilised erinevused Maa füüsikas

Kuna Maa oli ainult poole vanem kui praegu, siis olid mõned põhilised erinevused tänapäevast. Maa sisemuses oli soojus suurem kui tänapäeval. See tulenes peamiselt radioaktiivsete isotoopide suuremast arvukusest, mis aja möödudes lagunevad.

Samuti oli temperatuur maapinnal kõrgem, mis oli tingitud Maa sisemusest lähtuvast kiirgusest ning metaanil ja süsinikdioksiidil põhinevast kasvuhoonekeskkonnast. Eelmisel eonil, arhailisel ajastul, olid ookeanid kuumad (55-85 °C). Seda tasakaalustas vaid osaliselt asjaolu, et Päikese kiirgus oli sel ajal väiksem.

Paleontoloogilised tõendid Maa pöörlemisajaloo kohta näitavad, et ~1,8 miljardit aastat tagasi oli aastas umbes 450 päeva, mis tähendab 20-tunniseid päevi. Veel kaugemal tagasi oli Maa päev umbes 17 tundi ja aastas oli 514±33 päeva. Maa-Kuu kaugus varaseima paleoproterosoikumi ajal oli 51,9±3,3 Maa raadiust (võrreldes praeguse 60,27 raadiusega).

Superkontinent

Ülemaailmne superkontinent (nimega Columbia või Nena) eksisteeris umbes 1,8-1,5 miljardit aastat tagasi paleoproterosoikumis.

Kliima

Selle ajastu jooksul olid kliimamuutused nii tõsised kui kunagi varem Maa ajaloos. Alates globaalsest kõrgest temperatuurist alguses oli kolm massiivset jääaega, kus jää tungis sügavale troopikasse.

Metaani vähenemine

On selgeid märke, et sel ajastul vähenes atmosfääri metaani sisaldus:

"Metaani kokkuvarisemine arhailise atmosfääri kunagisest kõrgest tasemest mängib tõenäoliselt suurt rolli, mitte ainult hapniku tekkimise ajaloos, vaid ka paleoproterosoikumi jääaegade tekkimises. Andmed viitavad sellele, et 2,4-2,3 miljardit aastat tagasi toimus "suur oksüdatsiooni sündmus", mille käigus Maa pinnakeskkond muutus põhjalikult ja pöördumatult".

Hapniku kogunemine

Tsüanobakterid tootsid hapnikku, kuid seda kasutasid peamiselt keemilised neeldajad. Need olid oksüdeerimata väävel ja raud. Umbes 2,3 miljardit aastat tagasi oli hapniku sisaldus tõenäoliselt vaid 1-2% praegusest tasemest. ^p323

Rauakivimoodustised, mis annavad suurema osa maailma rauamaagist, tekkisid hapniku poolt, mis moodustas rauaga ühendid; enamus kogunemine lõppes pärast 1,9 miljardit aastat tagasi. Punased kihid, mida värvib hematiit, viitavad õhuhapniku suurenemisele pärast 2 miljardit aastat tagasi; neid ei leidu vanemates kivimites. ^p324

Jääajaid

Oli kolm suurt jääaega, kus jää oli sügaval troopikas. Kahtlemata toimusid need atmosfääri kasvuhoonegaaside vähenemise ja hapnikutootmise suurenemise tagajärjel.

Teadlased nimetavad "mõistatuslikuks ~1 400 miljoni aasta pikkust ajavahemikku, kus ei ole tõestatud jääajaid, varase paleoproterosoikumi jääaja (2400-2200 mya) Põhja-Ameerikas, Lõuna-Aafrikas, Skandinaavias ja Austraalias ning neoproterosoikumi jääaja vahel, mis mõjutas kõiki mandreid 800-600 mya".

Meteoriidi löögid

Selle ajastu jooksul toimusid suured boliidide kokkupõrked, millest kaks põhjustasid suurimad kokkupõrkekraatrid Maal. Ajavahemikus 3,0 kuni 1,2 miljardit aastat tagasi on ka kolm väiksemat (võrdse või üle 30 kilomeetri läbimõõduga).

Hapniku hulk Maa atmosfääris. Ülemised punased ja alumised rohelised jooned näitavad hinnangute vahemikku. Etapid on ligikaudu järgmised: 1. etapp arhea eon, 2. etapp varajane paleoproterosoik, 3. etapp hilisem paleoproterosoik pluss mesoproterosoik, 4. etapp neoproterosoik ja 5. etapp fanerosoik.

Eukarüootide päritolu

Eukarüootse raku teke oli elu evolutsiooni verstapostiks, sest nende hulka kuuluvad kõik keerulised rakud ja peaaegu kõik mitmerakulised organismid. Selle sündmuste seeria ajastust on raske kindlaks teha; Knoll oletab, et need arenesid umbes 1,6-2,1 miljardit aastat tagasi. Mõned akritarhid on teada vähemalt 1650 miljoni aasta tagusest ajast ja võimalik vetikas Grypania on leitud juba 2100 miljonit aastat tagasi.