Whist

Ajalugu

Whist on 16. sajandi trump- või ruff-mängu järeltulija. Mäng on saanud oma nime 17. sajandist pärit whist (või wist, või whisk), mis tähendab vaikset, vaikivat, tähelepanelikku, mis on tänapäevase wist'i juur.

Whisti kirjeldab esimest korda Charles Cotton oma 1674. aastal Londonis ilmunud teoses "The Compleat Gamester". See ilmub uuesti Seymouri 1719. aasta raamatus "Court Gamester" ja me teame, et whist'i mängiti mõnes Londoni kohvimajas. Umbes 1728. aastal mängis esimese lord Folkestone'i juhitud grupp Londonis Bedford Row's asuvas Crown'i kohvikus. Nad hakkasid arendama selle potentsiaali partnerlusmänguna.

Edmond Hoyle juhendas jõukaid noori härrasmehi selles mängus ja avaldas 1742. aastal "A Short Treatise on the Game of Whist". Sellest sai järgmise saja aasta jooksul mängu standardtekst ja -reeglid ning see aitas mängul muutuda moesõbralikuks. Sellest väikesest raamatust on ilmunud üle 150 väljaande.

1890. aastatel sai populaarseks variant, mida tuntakse kui bridži-whist. See arenes järk-järgult edasi ja muutus 1920. aastate lõpus oksjonibridžiks ja lõpuks lepinguliseks bridžiks.

Traditsioonilist whist-mängu mängitakse ikka veel seltskondlikel üritustel, mida nimetatakse whist drive'iks.

Reeglid ja etikett

Reeglid on see, kuidas seda mängitakse; etikett on see, kuidas mängijad peaksid käituma.

Kasutatakse tavalist 52 kaardi pakki. Iga värvi kaardid on järjestatud kõrgeimast madalaimale: A K Q J 10 9 8 7 6 5 4 3 2. Whist'i mängitakse nelja mängijaga, kes mängivad kahes partnerluses, kusjuures partnerid istuvad üksteise vastas. Mängijad lõikavad või tõmbavad kaardid, et määrata partnerid, kusjuures kaks kõrgeimat mängivad kahe madalaima vastu. Seejärel jagavad mängijad kaardid.

Kaartide kommenteerimine on etiketi vastane. Keegi ei tohi kommenteerida kätt, mis talle jagati, ega oma õnne või ebaõnne.

Kaartide mängimine

Paljud kaardimängu põhiideed avastasid whistimängijad ja need on tänapäevalgi säilinud lepingulises bridžis. Üks näide on finess. See on katse võita trikk kaardiga, mis on madalam kui teie parim kaart. Näiteks: Lõuna käes on AQ73, partneril puudub K. Põhja viib madala kaardi, järgmine käsi mängib madala ja Lõuna mängib Q. Kui see võidab, on tehtud lisatikk.

Partnerite vaheline signaalimine kaardimängu abil oli hästi arusaadav ja kasutati. Näited on järgmised: järjestuse kõrgeima kaardi juhtimine, näiteks KQJx-st K, ja ka 4. kõrgeima kaardi juhtimine mis tahes värvist (mis tähendab, et teil on selles värvis üks või kaks kõrgeimat auart). 1834. aastal leiutas lord Henry Bentinck "kõrge-madal" signaali, mis julgustab partnerit värvi jätkama. Mõned edasijõudnud ideed olid teada. Alexandre Deschapelles (1780-1847), prantsuse geenius nii kaardimängus kui ka males, leiutas mängu, mida nüüd tuntakse Deschapelles'i riigipöörde nime all. See on kõrgema väärtusega kaardi ohverdamine, et pääseda partneri kätte.

Duplicate whist

Meetod, mille puhul kõik ühes suunas istuvad mängijad mängivad samu kaarte, leiutati whisti jaoks. Duplikaatvistil on paigutused N/S ja paigutused E/W. Kaasaegsed liikumised lepinguliste bridžiürituste puhul on selle duplikaatvistisüsteemi edasiarendus.

Põhilise liikumise leiutas 1890. aastatel USA-sse kolinud šotlane John T. Mitchell. Ta leiutas 1890. aastatel lauad, mis hoiavad kaarte, ja liikumise whist-ajamite jaoks. Mitchelli põhiliigutuses istuvad kõik N/S paarid, samas kui E/W paarid liiguvad iga vooru jooksul ühe laua võrra ülespoole. Kui nad liiguvad, lähevad lauad ühe laua võrra allapoole. Selle tagajärjel jagatakse turniir kaheks pooleks, kuid hilisemate liigutuste puhul saab seda vältida. Lubades paljudel paaridel mängida sama laudade komplekti, leiutati turniirivist. Seda ideed, koos variatsioonidega, kasutatakse tänapäevalgi bridžiturniiridel.