Whist — klassikaline trikkide võtmise kaardimäng ja bridži eelkäija

Whist — klassikaline trikkide võtmise kaardimäng ja bridži eelkäija. Avasta ajalugu, lihtsad reeglid ja sügav strateegia nelja mängija mänguna.

Autor: Leandro Alegsa

Whist on klassikaline inglise trikkide võtmise kaardimäng, mida mängiti laialdaselt 18. ja 19. sajandil. See on lihtne, kuid sügav partnerimäng, kus õnn ja oskus kõrvutuvad: reeglid on kergesti omandatavad, kuid parimate tulemuste saavutamiseks tuleb õppida kaarti lugema, partnerit toetama ja vastaste mängu murdma.

Whist'i mängitakse nelja mängija poolt. Nad mängivad kahes partnerluses, kusjuures partnerid istuvad üksteise vastas. Mängijad lõikavad või tõmbavad kaardid, et määrata partnerid, kusjuures kaks kõrgeimat mängivad kahe madalaima vastu. Seejärel jagavad mängijad kaardid. Erinevalt lepingulisest bridžist ei tehta pakkumisi. Trumbid otsustatakse kaardipaki lõikamise teel (või käest välja keeratud viimasest kaardist). Seetõttu võivad seda mängu mängida inimesed, kes ei tea midagi kaasaegsest bridžipakkumisest.

Reeglite põhitõed

Whist mängitakse tavaliselt tavalise 52-kaardilise paki jaotusega, kus igale mängijale jagatakse 13 kaarti. Mängus kehtib:

  • mäng algab juhusliku jagajaga ja edasi käib jagaja päripäeva;
  • kõik kaardid jagatakse välja, ükski kaart ei jää kõrvale;
  • kellel on käes trumbid, saab neid vastavalt reeglitele kasutada, et võita trikke;
  • iga käigu esimesena mängija paneb lauda ühe kaardi (lead), ülejäänud peavad võimalusel järgima sama mastiga; kui ei saa, võivad mängida trumbi või teise masti;
  • triki võidab kas kõrgem sama masti kaart või kõrgeim trumb, triki võitnud mängija juhib järgmise triki;
  • punktid antakse võidetud trikkide eest (tavaliselt loetakse trikke üle „kuue”, ehk paki esimese kuue triki eest punkte ei anta).

Skoring ja mängu eesmärk

Whistis arvestatakse tavaliselt punkte iga triki eest, mis ületab põhisündmuse („kuue”) – lihtsustatult: trikid 7.–13. annavad punkte. Täpsemad punktiarvestuse reeglid ja mängu pikkus varieeruvad: traditsiooniliselt mängiti mänge, mille võiduks pidi koguma etteantud hulk punkte, ja mõnikord mängiti „rubber”-süsteemis, kus võidab see, kes võidab kaks mängu kolmest. Mõnedes variantides antakse lisapunkte ka nn. „honours” ehk tippkaartide olemasolu eest trumbis.

Ajalugu ja seos bridžiga

Whist oli 18. ja 19. sajandi populaarseim lauamäng Inglismaal ning laialdaselt mängitud klubi- ja salongimäng. Selle reegleid ja strateegiaid kirjeldasid ning populariseerisid teosed nagu Edmond Hoyle'i käsitlused, mille järgi üteldakse tänapäevalki „according to Hoyle”. 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses hakkasid whisti põhjal arenema keerukamad variandid — esmalt "bridge whist", seejärel "auction bridge" ja lõpuks tänapäevane „contract bridge”, mis lisas mängule pakkumise ja täpsema lepingusüsteemi. Nii on whist bridži otsene eelkäija ja paljud bridži algtõed pärinevad whistist.

Variandid

  • Short Whist – lihtsustatud ja kiirem mänguversioon, mis muutis populaarseks lühema mänguformaadi;
  • Long Whist – traditsioonilisem ja pikemate punktivõttudega variant;
  • Duplicate Whist – võistluslik variant, kus samad kaartide jagud mängitakse mitme laua vahel, et hinnata oskust õnne asemel;
  • kohalikud ja rahvusvahelised reeglikogud, mis võivad erineda punktide, „honours” ja mängu pikkuse osas.

Strateegia ja oskused

Kuigi whist on lihtne õppida, pakub see sügavat strateegilist mängu. Mõned olulised põhimõtted:

  • loenda masti ja trumpe — jälgi juba mängitud kaarte, et teha otsuseid finessi või trumbiga katmise kohta;
  • juhi partneri tugevatele kaartidele ja ära „häkki” partnerit, kui ta on alustanud tugevast mastist;
  • kaitse-mõttest ära anda väiksemaid trikke, et hoida trumpe hilisemaks äraütlemiseks;
  • õpi looma ja kasutama finessi, trumfiarvestust ning õigeid avanguid vastavalt positsioonile ja partneri eeldatavatele kaartidele;
  • järgi lauakultuuri: reeglite ja etiketi järgimine (näiteks mitte rääkimine, kaartide peitmine või saladuste edastamine).

Whist tänapäeval

Täna mängitakse whisti peamiselt huviorganisatsioonides, ajaloolistes seltskondades ja mõnes kohalikus klubis, aga ka võistluslikult duplicate-formaadis. Kuigi bridž on paljudele mängijatele asendanud whisti tänapäeva võistlusskemades, on whist hinnatud lihtsuse ja klassikalise stiili tõttu ning seda mängitakse jätkuvalt nii sotsiaalselt kui ka õppemänguna bridži algtõdede õppimiseks.

Kokkuvõttes on whist elegantne ja kättesaadav kaartide mäng, mis on andnud tugeva aluse kaasaegsele bridžile ning säilitanud oma koha kaartide ajaloolises ja sotsiaalses pärandis.

1788 James Gillray karikatuurZoom
1788 James Gillray karikatuur

Whist-mäng. Pange tähele hasartmängude loenduridZoom
Whist-mäng. Pange tähele hasartmängude loendurid

Briti trükikoja 19. sajandi Whist marker. De La RueZoom
Briti trükikoja 19. sajandi Whist marker. De La Rue

Edmond HoyleZoom
Edmond Hoyle

Ajalugu

Whist on 16. sajandi trump- või ruff-mängu järeltulija. Mäng on saanud oma nime 17. sajandist pärit whist (või wist, või whisk), mis tähendab vaikset, vaikivat, tähelepanelikku, mis on tänapäevase wist'i juur.

Whisti kirjeldab esimest korda Charles Cotton oma 1674. aastal Londonis ilmunud teoses "The Compleat Gamester". See ilmub uuesti Seymouri 1719. aasta raamatus "Court Gamester" ja me teame, et whist'i mängiti mõnes Londoni kohvimajas. Umbes 1728. aastal mängis esimese lord Folkestone'i juhitud grupp Londonis Bedford Row's asuvas Crown'i kohvikus. Nad hakkasid arendama selle potentsiaali partnerlusmänguna.

Edmond Hoyle juhendas jõukaid noori härrasmehi selles mängus ja avaldas 1742. aastal "A Short Treatise on the Game of Whist". Sellest sai järgmise saja aasta jooksul mängu standardtekst ja -reeglid ning see aitas mängul muutuda moesõbralikuks. Sellest väikesest raamatust on ilmunud üle 150 väljaande.

1890. aastatel sai populaarseks variant, mida tuntakse kui bridži-whist. See arenes järk-järgult edasi ja muutus 1920. aastate lõpus oksjonibridžiks ja lõpuks lepinguliseks bridžiks.

Traditsioonilist whist-mängu mängitakse ikka veel seltskondlikel üritustel, mida nimetatakse whist drive'iks.



Reeglid ja etikett

Reeglid on see, kuidas seda mängitakse; etikett on see, kuidas mängijad peaksid käituma.

Kasutatakse tavalist 52 kaardi pakki. Iga värvi kaardid on järjestatud kõrgeimast madalaimale: A K Q J 10 9 8 7 6 5 4 3 2. Whist'i mängitakse nelja mängijaga, kes mängivad kahes partnerluses, kusjuures partnerid istuvad üksteise vastas. Mängijad lõikavad või tõmbavad kaardid, et määrata partnerid, kusjuures kaks kõrgeimat mängivad kahe madalaima vastu. Seejärel jagavad mängijad kaardid.

Kaartide kommenteerimine on etiketi vastane. Keegi ei tohi kommenteerida kätt, mis talle jagati, ega oma õnne või ebaõnne.



Kaartide mängimine

Paljud kaardimängu põhiideed avastasid whistimängijad ja need on tänapäevalgi säilinud lepingulises bridžis. Üks näide on finess. See on katse võita trikk kaardiga, mis on madalam kui teie parim kaart. Näiteks: Lõuna käes on AQ73, partneril puudub K. Põhja viib madala kaardi, järgmine käsi mängib madala ja Lõuna mängib Q. Kui see võidab, on tehtud lisatikk.

Partnerite vaheline signaalimine kaardimängu abil oli hästi arusaadav ja kasutati. Näited on järgmised: järjestuse kõrgeima kaardi juhtimine, näiteks KQJx-st K, ja ka 4. kõrgeima kaardi juhtimine mis tahes värvist (mis tähendab, et teil on selles värvis üks või kaks kõrgeimat auart). 1834. aastal leiutas lord Henry Bentinck "kõrge-madal" signaali, mis julgustab partnerit värvi jätkama. Mõned edasijõudnud ideed olid teada. Alexandre Deschapelles (1780-1847), prantsuse geenius nii kaardimängus kui ka males, leiutas mängu, mida nüüd tuntakse Deschapelles'i riigipöörde nime all. See on kõrgema väärtusega kaardi ohverdamine, et pääseda partneri kätte.



Duplicate whist

Meetod, mille puhul kõik ühes suunas istuvad mängijad mängivad samu kaarte, leiutati whisti jaoks. Duplikaatvistil on paigutused N/S ja paigutused E/W. Kaasaegsed liikumised lepinguliste bridžiürituste puhul on selle duplikaatvistisüsteemi edasiarendus.

Põhilise liikumise leiutas 1890. aastatel USA-sse kolinud šotlane John T. Mitchell. Ta leiutas 1890. aastatel lauad, mis hoiavad kaarte, ja liikumise whist-ajamite jaoks. Mitchelli põhiliigutuses istuvad kõik N/S paarid, samas kui E/W paarid liiguvad iga vooru jooksul ühe laua võrra ülespoole. Kui nad liiguvad, lähevad lauad ühe laua võrra allapoole. Selle tagajärjel jagatakse turniir kaheks pooleks, kuid hilisemate liigutuste puhul saab seda vältida. Lubades paljudel paaridel mängida sama laudade komplekti, leiutati turniirivist. Seda ideed, koos variatsioonidega, kasutatakse tänapäevalgi bridžiturniiridel.





Otsige
AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3