Whist on klassikaline inglise trikkide võtmise kaardimäng, mida mängiti laialdaselt 18. ja 19. sajandil. See on lihtne, kuid sügav partnerimäng, kus õnn ja oskus kõrvutuvad: reeglid on kergesti omandatavad, kuid parimate tulemuste saavutamiseks tuleb õppida kaarti lugema, partnerit toetama ja vastaste mängu murdma.

Whist'i mängitakse nelja mängija poolt. Nad mängivad kahes partnerluses, kusjuures partnerid istuvad üksteise vastas. Mängijad lõikavad või tõmbavad kaardid, et määrata partnerid, kusjuures kaks kõrgeimat mängivad kahe madalaima vastu. Seejärel jagavad mängijad kaardid. Erinevalt lepingulisest bridžist ei tehta pakkumisi. Trumbid otsustatakse kaardipaki lõikamise teel (või käest välja keeratud viimasest kaardist). Seetõttu võivad seda mängu mängida inimesed, kes ei tea midagi kaasaegsest bridžipakkumisest.

Reeglite põhitõed

Whist mängitakse tavaliselt tavalise 52-kaardilise paki jaotusega, kus igale mängijale jagatakse 13 kaarti. Mängus kehtib:

  • mäng algab juhusliku jagajaga ja edasi käib jagaja päripäeva;
  • kõik kaardid jagatakse välja, ükski kaart ei jää kõrvale;
  • kellel on käes trumbid, saab neid vastavalt reeglitele kasutada, et võita trikke;
  • iga käigu esimesena mängija paneb lauda ühe kaardi (lead), ülejäänud peavad võimalusel järgima sama mastiga; kui ei saa, võivad mängida trumbi või teise masti;
  • triki võidab kas kõrgem sama masti kaart või kõrgeim trumb, triki võitnud mängija juhib järgmise triki;
  • punktid antakse võidetud trikkide eest (tavaliselt loetakse trikke üle „kuue”, ehk paki esimese kuue triki eest punkte ei anta).

Skoring ja mängu eesmärk

Whistis arvestatakse tavaliselt punkte iga triki eest, mis ületab põhisündmuse („kuue”) – lihtsustatult: trikid 7.–13. annavad punkte. Täpsemad punktiarvestuse reeglid ja mängu pikkus varieeruvad: traditsiooniliselt mängiti mänge, mille võiduks pidi koguma etteantud hulk punkte, ja mõnikord mängiti „rubber”-süsteemis, kus võidab see, kes võidab kaks mängu kolmest. Mõnedes variantides antakse lisapunkte ka nn. „honours” ehk tippkaartide olemasolu eest trumbis.

Ajalugu ja seos bridžiga

Whist oli 18. ja 19. sajandi populaarseim lauamäng Inglismaal ning laialdaselt mängitud klubi- ja salongimäng. Selle reegleid ja strateegiaid kirjeldasid ning populariseerisid teosed nagu Edmond Hoyle'i käsitlused, mille järgi üteldakse tänapäevalki „according to Hoyle”. 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses hakkasid whisti põhjal arenema keerukamad variandid — esmalt "bridge whist", seejärel "auction bridge" ja lõpuks tänapäevane „contract bridge”, mis lisas mängule pakkumise ja täpsema lepingusüsteemi. Nii on whist bridži otsene eelkäija ja paljud bridži algtõed pärinevad whistist.

Variandid

  • Short Whist – lihtsustatud ja kiirem mänguversioon, mis muutis populaarseks lühema mänguformaadi;
  • Long Whist – traditsioonilisem ja pikemate punktivõttudega variant;
  • Duplicate Whist – võistluslik variant, kus samad kaartide jagud mängitakse mitme laua vahel, et hinnata oskust õnne asemel;
  • kohalikud ja rahvusvahelised reeglikogud, mis võivad erineda punktide, „honours” ja mängu pikkuse osas.

Strateegia ja oskused

Kuigi whist on lihtne õppida, pakub see sügavat strateegilist mängu. Mõned olulised põhimõtted:

  • loenda masti ja trumpe — jälgi juba mängitud kaarte, et teha otsuseid finessi või trumbiga katmise kohta;
  • juhi partneri tugevatele kaartidele ja ära „häkki” partnerit, kui ta on alustanud tugevast mastist;
  • kaitse-mõttest ära anda väiksemaid trikke, et hoida trumpe hilisemaks äraütlemiseks;
  • õpi looma ja kasutama finessi, trumfiarvestust ning õigeid avanguid vastavalt positsioonile ja partneri eeldatavatele kaartidele;
  • järgi lauakultuuri: reeglite ja etiketi järgimine (näiteks mitte rääkimine, kaartide peitmine või saladuste edastamine).

Whist tänapäeval

Täna mängitakse whisti peamiselt huviorganisatsioonides, ajaloolistes seltskondades ja mõnes kohalikus klubis, aga ka võistluslikult duplicate-formaadis. Kuigi bridž on paljudele mängijatele asendanud whisti tänapäeva võistlusskemades, on whist hinnatud lihtsuse ja klassikalise stiili tõttu ning seda mängitakse jätkuvalt nii sotsiaalselt kui ka õppemänguna bridži algtõdede õppimiseks.

Kokkuvõttes on whist elegantne ja kättesaadav kaartide mäng, mis on andnud tugeva aluse kaasaegsele bridžile ning säilitanud oma koha kaartide ajaloolises ja sotsiaalses pärandis.