Merikotkas (Haliaeetus leucogaster): määratlus, levik ja käitumine

Merikotkas (Haliaeetus leucogaster) — valgeselgne merikotkas: määratlus, levik, elupaik, jahikäitumine, toitumine ja kaitseolukord Kagu-Aasiast Austraaliani.

Merikotkas (Haliaeetus leucogaster) on tuntud ka kui valgeselgne merikotkas. Ta on suur päevane röövlind perekonda Accipitridae. Ta on tihedalt suguluses Saalomoni saarte Sanfordi merikotkaga.

Välimus ja mõõtmed

Tegemist on iseloomuliku linnuga, millel on valge kõht, valge pea, rind, tiivaalused ja saba. Ülemised osad on hallid kuni hallikasmustad ning lennusuled on tumedad, mis loob tugeva kontrasti valgete aladega. Saba on lühike ja kiilukujuline nagu kõigil Haliaeetus liikidel. Täiskasvanud isendite sulestik on selgesti eristatav noorlindudest: suguküpsetel lindudel on pruunid sulestikud, mis viie- või kuueaastaseks saades asenduvad järk-järgult valgete sulgedega.

Emaslinnud on tavaliselt isaslindudest suuremad — pikkus võib ulatuda kuni umbes 90 cm-ni, tiivaulatus kuni 2,2 m ja kaal umbes 3–4,5 kg (mõnikord kuni 4,5 kg suurematel emastel). Isaste keskmine kaal on tunduvalt väiksem. Noorlinnud on esialgu pruunid ja täiskasvanuliseks muutumine võtab mitu aastat.

Häälitsusena kirjeldatakse tihti valju, hane-laadset või kõlavalt karjuvat häält; hääl on kütkestav ja kaugele kandev, eriti pesitsusajal.

Levik ja elupaik

Merikotkas elab Indiast ja Sri Lankast läbi Kagu-Aasia kuni Austraaliani rannikutel, saartel ja suurematel veeteedel. Ta eelistab rannikuala, jõe- ja järveäärseid laialdasi veekogusid, märgalasid ning kohtab teda ka kalurikülade läheduses ja mererandadel. Tihti pesitseb suurtes puudes, klifiservadel või muudes kõrgemates paikades, mis annavad hea vaatevõimaluse jahile.

Suur osa populatsioonist on püsielanikud (residentlinnud), kuid noored isendid võivad rännata või teha suuri liikumisi sobivate toitumis- ning talvituspiirkondade otsinguil. Kagu-Aasia populatsioonid on mõnel alal vähenenud inimtegevuse ja elupaikade muutuste tõttu.

Toitumine ja käitumine

• Toiduna moodustavad ligikaudu pool merikotka menüüst kalad — ta püüdleb ja haarab saagi vette sukeldumata sageli ainult käppadega vee pinnalt.
• Lisaks kala püüdmisele on merikotkas opportunistlik: ta sööb roojasid, hauda loomi, veiselisi ja muid väiksemaid või keskmise suurusega loomi, linde, roomajaid ning kalju- või rannaröövlindude saaki.
• Tuntud on ka kleptoparasitism — merikotkas võib varastada saaki teistelt lindudelt (nt kotkadelt või merilindudelt).
• Lind kasutab jahti eeskätt kõrgest kohast või laperdades ja seejärel vaikselt alla laskudes; lennuhoo pealt haarab ta vee pinnalt või kaldalt.

Paljunemine ja eluring

Merikotkas ehitab suure, tugeva pesa tavaliselt kõrge puu oksale või kaljule. Pesad võivad olla väga suured ja neid kasutatakse ja täiustatakse mitmel aastal järjest. Pesitsusaeg ja paaritumisrituaalid sisaldavad paariliste tsoonide kaitsmist, lennuetendusi ja pesapaari vahelist koostööd.

Tavaliselt muneb paar 1–3 muna; inkubatsioon kestab ligikaudu 35 päeva ja mõlemad vanalinnud osalevad haudumises ja pojaste toitmises. Poegade pesast väljalenderdamine (fledging) toimub tavaliselt 9–10 nädala vanuselt, kuid sõltuvalt tingimustest vajavad noorlinnud vanemlikku toetamist veel mitmeid nädalaid kuni kuid, kuni nad on täielikult iseseisvad.

Pikk eluiga: looduses võivad merikotkad elada üle 20 aasta, vangistuses mõnikord veelgi kauem.

Ohud ja kaitse

Rahvusvaheliselt on merikotkas hinnatud kui vähim ohustatud (IUCN), kuid selle levikuala erinevates osades esineb olulisi ohte ja populatsiooni langusi. Peamised ohud on:

• elupaikade hävitamine ja häirimine (metsaraie, rannikualade arendamine, jahikoridoride häirimine);
• saastatus — kahjulikud kemikaalid (nt pestitsiidid) ja reostus mõjutavad saagi kättesaadavust ja lindude tervist;
• söökide napidus ja konkurents teiste röövlindudega;
• persekutsioon (vahel tapetakse kiskjaid), pesade hävitamine ja juhuslik kokkupõrge inimtegevusega (nt tuulepargid, elektriliinid);
• saažide hülgamise ja noorlindude suremus rännuteedel.

Regionaalsed hinnangud näitavad erinevaid staatuseid: Victoria osariigis on ta ohustatud, ning Lõuna-Austraalias ja Tasmaanias on ta ohualdis. Peamiseks ohuks nimetatakse sageli inimtegevusest tingitud elupaiga häirimist ja kalavarude kahanemist.

Kaitsemeetmed hõlmavad pesitsuskohtade kaitset, elupaikade säilitamist, saastatuse vähendamist ning teaduslikku seiret. Paljudes riikides on liik seadusega kaitstud ja tema pesade lähedusse kehtestatakse rahu- ja kaitsevööndid.

Kultuuriline tähendus

Merikotkas on paljudes piirkondades oluline kultuuriline ja sümboolne tegelane. Paljudes Austraalia piirkondades põliselanikud austavad merikotkast ja tema kujutist leidub mitmetes rahvajuttudes ja uskumustes. Lind on sageli seotud mere, jõgede ja kalapüügi lugudega ning teda peetakse vahel ka vaimse või kaitseva olendina.

Kokkuvõte

Merikotkas (Haliaeetus leucogaster) on muljetavaldav ja laialt levinud rannikuline röövlind, kelle elupaik, käitumine ja toitumisviisid teevad temast koroonaalse liigi rannikumetsade ja veekogude ökosüsteemides. Kuigi rahvusvaheline seisund on suhteliselt stabiilne, vajavad mitmed piirkonnad aktiivset kaitset ja elupaikade säilitamist, et tagada liigi jätkusuutlikkus tulevikus.

Küsimused ja vastused

K: Milline on merikotka teaduslik nimetus?

K: Mille poolest erineb see lind Sanfordi merikotkast?

K: Kuidas näeb merikotkas välja?

K: Kui suur on see lind?

K: Kus ta elab?

K: Millistele ohtudele on ta avatud?

K: Kas selle linnuga on seotud mingi kultuuriline tähendus?

Otsing