135-filmi (35 mm) fotofilmiformaat: ajalugu, spetsifikatsioonid ja kasutus

Avasta 135 (35 mm) fotofilmi ajalugu, tehnilised spetsifikatsioonid ja praktiline kasutus — kassetid, mõõtmed, perforeeringud ja miks see formaat püsib populaarne ka täna.

135 film on tänapäeval kõige enam kasutatava fotofilmi ametlik nimetus. See on määratletud ISO standardiga 1007. Selle võttis Kodak kasutusele 1934. aastal. See kujunes välja 35 mm laiuse filme põhjal ja oli mõeldud piltide, mitte kinofilmide, jaoks — seepärast kasutatakse seda sageli ka nimetust 35 mm film.

Ajalugu ja levik

135-formaadi populaarsus kasvas kiiresti. 1960. aastate lõpuks oli see laialdasemalt kasutusel kui 120 filmi ning alates sellest ajast on 135 olnud kõige levinum fotofilmiformaat. Hoolimata konkurentsist selliste formaatide nagu 828, 126, 110 ja APS vahel, on 135-film säilitanud oma positsiooni ka digiajastul — eelkõige tänu klassikalistele kaameratele, filmihuvilistele ja profikasutajatele.

Spetsifikatsioonid ja omadused

• Filmi laius: 35 mm.
• Standardsuurus: ühe kaadri mõõtmed on tavapäraselt 24 × 36 mm (aspekt 3:2), mida kasutatakse enamikus klassikalistes 35 mm kaamerates.
• Perforeerimine: rulli perforeerimine ja mõõtmed on samad kui 35 mm kinofilmil, mis tagab stabiilse edastuse kaamera hammastatud mehhanismi kaudu.
• Kaadrisagedused: rullidel tavapäraselt 12, 20, 24 või 36 ekspokunsti (mõnikord ka 48 või erirullid).
• Formaatide variandid: poolkaader (näiteks 18 × 24 mm, kasutusel Olympus Pen seerial), panoramarežiimid ja erikaadrid on võimalikud spetsiaalsete kaameraadapterite või kaameramudelite abil.
• DX-kood: paljudel tänapäevastel 135-kassettidel on DX-kood (elektrooniline või mustrid kasseti välisküljel), mis edastab kaameras filmikiiruse (ISO), ekspositsioonide arvu ja mõnikord muid andmeid automaatselt.

Kassett ja laadimine

Üksikud 135-filmi rullid on suletud valguskindlates metall- või plastkassettides. See disain võimaldab kaameraid laadida päevavalguses — film on siseruumis kaitstud valguse eest. Filmi üks ots on kinnitatud poolile (spoolile) ja väljub kasseti kaelast; väljumiskoht on sageli sametiga kaetud, et vältida valguselekkeid. Laadimisel lõigatakse filmi esiosa sobivalt ära, moodustades eesriide (leader), mis sisestatakse kaamera vastavasse poldile või pilusse. Selle mõõtmed ja perforeerimisvahe on samad kui 35 mm filmifilmilme, mis teeb 135-formaadi mehhaaniliselt ühilduvaks paljude tüüpi kaameratega.

Filmi tüübid ja töötlemisprotsessid

• Värvnegatiivfilm: tavapärane ja levinuim tüüp, mida töödeldakse C-41 protsessiga.
• Positiiv- / diapositiivfilm (slide): sildiga E-6 töötlemisega, populaarsed slaidikaameratega ja esitlusteks.
• Mustvalge film: töödeldav traditsiooniliste mustvalgete protsessidega (tunduvalt varieeruvad vile ja tonatsioon sõltuvalt kasutatud töötlemisest).
• Erifilmid: kõrgem teralisus või peenem teralisus, infrapunafilm, ortokromaatilised filmid jpm — valik sõltub tootjast ja kasutusotstarbest.

Töötlemine ja skaneerimine

Värvnegatiivfilmid töödeldakse tavaliselt keemiliselt fotolaborites C-41 protsessiga; diapositiivfilmid vajavad E-6 töötlemist. Mustvalge filmi puhul on valik laiem — suudetakse manipuleerida kontrasti ja tonaalsust erinevate arendite ja fikseerimiste abiga. Pärast töötlemist saab negatiividest teha traditsioonilisi pabertrükke tumedas toas või digiteerida negatiivid kõrgresolutsiooniliste skänneritega, mis võimaldavad edaspidist digitaalse töötlemise või arhiveerimise töövoogu.

Kasutamine tänapäeval

Kuigi digitaalne fotograafia on laialt levinud, on 135-film jätkuvalt populaarne mitmel põhjusel:

• esteetiline eelistus — filmiteralisus, toonid ja dünaamiline käitumine;
• analoogne tööprotsess ja loominguline distsipliin (nt piiratud kaadrite arv, teadlik valgustus ja kaaderplaneerimine);
• klassikaliste kaamerate ja objektiivide kasutamine, mis annab erilise pildiiseloomu;
• profikasutus ja erihuvilised, kes hindavad filmi arhitektuuri ja töötlemise paindlikkust.

Peamised filmitootjad, kes toodavad 135-rulle, on olnud Kodak, Fujifilm ja Ilford ning turul on ka teisi väiksemaid või taastekitavaid ettevõtteid, kes pakuvad erinevaid emulsioone ja erilahendusi.

Praktilised nõuanded

• Enne filmi ostmist kontrolli, milliseid filme ja töötlemisvõimalusi pakub kohalik labor.
• Ära unusta DX-koodi ja selle kasulikkust automaatsetes kaamerates; vanemates kaamerates võib olla vaja määrata ISO käsitsi.
• Säilita filmid ja negatiivid jahedas ning kuivas kohas pikki säilivuse tagamiseks.
• Katseta erinevate emulsioonidega (teralisus, kontrast, värvitemperatuur), et leida sobiv oma stiili jaoks.

135-film on läbi aastakümnete tõestanud end paindliku, kättesaadava ja kvaliteetse formaadina nii amatööridele kui professionaalidele. Selle standardiseeritud kassett ja kaadri suurus teevad sellest jätkuvalt ühe kõige lihtsama ja universaalsema analoogfotograafia valiku.

Küsimused ja vastused

K: Mis on 135 film?

K: Millal võeti 135 film kasutusele?

K: Milleks valmistati 135 filmi?

K: Miks nimetatakse 135 filmi sageli 35 mm filmiks?

K: Millal sai 135 film populaarsemaks kui 120 film?

K: Milles on 135 filmi üksikud rullid suletud?

K: Kuidas laaditakse filmi päevavalguses?

Otsing