Umeå tulekahju 1888: tormiga levinud häving ja linna taastumine

Umeå tulekahju 1888: tormiga levinud häving ja üllatav taastumine — kuidas põleng muutis arhitektuuri, tõi kivimajad ja andis linnale kuulsuse „kasepuude linnana”.

1888. aasta Umeå tulekahju (rootsi keeles branden i Umeå 1888) oli tulekahju Umeå linnas Rootsis. Tulekahju toimus 25. juunil 1888. Tulekahju toimus tormi ajal. Torm võimaldas tulekahjul kiiresti levida linna puitmajade seas. Kui linn ehitati uuesti üles, hakkasid kivimajad puumajade asemel levima kivimajad. Tänavate vahele istutati kuusepuud. Seda seetõttu, et arvatakse, et kasepuud ei süttinud nii kergesti. Selle tõttu on Umeå saanud tuntuks kui "kasepuude linn" (rootsi keeles Björkarnas stad). Samal päeval toimus tulekahju ka Sundsvaldi linnas.

Mis juhtus ja miks tuli kiiresti levis

25. juuni 1888 tabas Umeåt tugev suvine torm koos kuivade ilmastikutingimustega. Linna vanem kesklinn koosnes suurel määral puidust majadest, mis tekitasid kütuseühendi, millel tuli pääses vaba levikuga liikuma. Tormituul kandis tuld majast majja ning tulekustutusvõimalused olid omal ajal piiratud, mistõttu suur osa kesklinnast hävis väga kiiresti.

Tagajärjed ja taastamine

Majanduslikud ja elanikualased mõjud: tulekahju hävitas suures osas elamuid, ettevõtteid ja avalikke hooneid; paljud kaotasid oma kodu või elatise. Kuigi tänapäevani ei ole täpselt ühehäälselt kokku lepitud hukkunute arvuga seotud numbreid kõigis allikates, oli mõju linna elule ja ehitusvõimalustele suur.

Linnaplaneerimise muutused: taastamisel võeti appi uusi ehitusreegleid ja ettevaatusabinõusid: laiemad tänavad, tulekaitsealad (tulekõrvalised ribad), tugevamad ja tulekindlamad materjalid (kivid ja tellised) ning paremad veevarustus- ja tuletõrjesüsteemid. Need sammud vähendasid edaspidist tuleohtu ning muutusid uue linna näo osaks.

Puuistutused ja linnakujundus: pärast tulekahju hakati linnatänavatele istutama peamiselt kasepuid, sest arvatavasti oli kask teiste puuliikide suhtes tuleohtlikumate sortide kõrval vähem süttiv või sobis tänavatesse ridade kujulisse istutusse. Kasepuid olnud ja on Umeå identiteedi osa ning sel põhjusel on linna hüüdnimi “kasepuude linn” (rootsi keeles Björkarnas stad).

Pikaajaline mõju ja mälestus

1888. aasta tulekahju kujundas oluliselt Umeå ehitus- ja linnaplaneerimispraktikat. Tulekahju järel paranesid tuletõrjeorganisatsioonid, veevõrkude arendus ja ehitusnormid. Sündmus on tähtis osa linna ajaloolisest muistendist ning seda käsitletakse kohalikes muuseumides, ajalookogudes ja linna jutustustes — nii kui olulist pöördepunkti, mis muutis Umeåt puidust väikekeskusest rohkem tööstuslikult ja arhitektuuriliselt kaasaegsemaks kogukonnaks.

Seos teiste samal päeval toimunuga

Huviäratav on seos: Sundsvaldi (Sundsvall) hävitav tulekahju puhkes samuti 25. juunil 1888, mis näitab, kui keerulised olid tollased ilmad ja kui haavatavad puidust linnakeskused olid samal ajal Põhja-Rootsis. Mõlemad juhtumid kiirendasid muutusi ehitusmaterjalides ja tuleohutusnormides laiemalt riigis.

Kokkuvõte: 1888. aasta Umeå tulekahju oli traagiline sündmus, mis hävitas suures osas linna kesklinna, kuid samas kiirendas moderniseerimist, tugevamaks lõime ehitustavasid ja pani aluse Umeå tänasele ilmele — kivimajadele, laiematele tänavatele ja linnapuiestikule ning nimele Björkarnas stad.

Otsing