Bhopali avarii
Bhopali katastroof või Bhopali gaasitragöödia oli tööstusõnnetus. See juhtus Union Carbide'i tütarettevõtte pestitsiiditehases Bhopali linnas Indias. Ööl vastu 2.-3. detsembrit 1984 pääses tehasest välja umbes 40 tonni mürgist metüülisotsüanaatgaasi (MIC), mille tagajärjel puutus rohkem kui 500 000 inimest kokku mürgiste gaasidega.
Mürgiste gaaside segu ujutas linna, tekitades suurt paanikat, sest inimesed ärkasid kopsude põletustundega. Tuhanded inimesed surid kohe gaasi mõjude tõttu. Paljud tallati järgnevas paanikas maha. Esimene ametlik otsene surmajuhtum oli 3598 inimest 1989. aastal. Teise hinnangu kohaselt suri kahe nädala jooksul 8000 inimest, pärast seda on gaasiga seotud haigustesse surnud veel 8000 inimest.
Bhopali katastroofi nimetatakse sageli halvimaks tööstuskatastroofiks. Rahvusvaheline Bhopali meditsiinikomisjon loodi 1993. aastal, et reageerida katastroofi pikaajalistele tervisemõjudele. Tehase omanik UCIL kuulus enamusosalusega ettevõttele UCC, India valitsuse kontrollitud pankadele ja India avalikkusele kuulus 49,1 % osalus. UCC maksis 1989. aastal 470 miljonit dollarit (929 miljonit dollarit 2017. aasta dollarites) katastroofist tulenevate kohtuvaidluste lahendamiseks. 1994. aastal müüs UCC oma osaluse UCILis EverReady Industries India Limitedile (EIIL), mis seejärel ühines McLeod Russel (India) Ltd.'ga. Eveready lõpetas puhastamise 1998. aastal, kui ta lõpetas oma 99-aastase rendilepingu ja andis ala kontrolli üle Madhya Pradeshi osariigi valitsusele. Dow Chemical Company ostis UCC 2001. aastal, seitseteist aastat pärast katastroofi.
Bhopali ringkonnakohtus (India) esitati tsiviil- ja kriminaalasjad, milles osalesid UCC ja Warren Anderson, kes oli katastroofi ajal UCC tegevjuht. 2010. aasta juunis mõisteti Bhopalis seitse endist töötajat, sealhulgas endine UCILi esimees, süüdi surma põhjustamises hooletuse tõttu ning neile mõisteti kaks aastat vangistust ja umbes 2000 dollarit trahvi, mis on India seadustega lubatud maksimaalne karistus. Ka kaheksas endine töötaja mõisteti samuti süüdi, kuid ta suri enne kohtuotsuse langetamist. 29. septembril 2014 suri Anderson.(9)
Põhjustab
Bhopali tehas, kus katastroof juhtus, alustas karbarüüli tootmist 1977. aastal. Karbarüüli kasutatakse peamiselt insektitsiidina. Alguses toodeti 2500 tonni aastas. Probleeme ei olnud, sest tehas oli kavandatud 5000 tonni tootmiseks. 1980. aastate alguses ei müünud karbarüül väga hästi. Seetõttu hakkasid tehase omanikud kulusid kärpima. See hõlmas vähemate töötajate palkamist, harvemini hooldustöid ja madalama kvaliteediga terasest valmistatud osade kasutamist. Kaaluti ka tehase sulgemist. Kui katastroof juhtus, ei olnud tehases tootmist, sest turul oli materjali ülejääk.
Sellega on seotud ka teooria, mis ütleb, et Union Carbide Company (UCC) omanik tegi seda meelega, et lihtsalt kutsuda valitsust üles teda karistama. Kuid nagu me kõik teame, oli ta juba ammu põgenenud, kasutades tollase India valitsuse korruptsiooni enda kasuks.
Katastroof juhtus, sest vesi sattus metüülisotsüanaati sisaldavasse mahutisse. See põhjustas keemilise reaktsiooni, mille tulemusena tekkis muu hulgas palju süsinikdioksiidi. Tekkinud reaktsioon tõstis temperatuuri mahutis üle 200 °C (392 °F). Rõhk oli suurem, kui mahuti oli ehitatud taluma. Mahutis olid klapid rõhu reguleerimiseks. Need käivitati hädaolukorras, mis vähendas rõhku. Selle tulemusena pääses keskkonda suures koguses mürgiseid gaase. Torud olid roostes. Rauast torude rooste muutis reaktsiooni kiiremaks. Kogu mahuti sisu eraldus umbes kahe tunni jooksul. Vesi oli sattunud mahutisse sündmuste jada tõttu. Mahutit oli hooldatud halvasti. Kui puhastustööd tehti, tungis vesi mahutisse.
Teooriad
On olemas erinevaid teooriaid, kuidas vesi võis paaki sattuda. Sel ajal puhastasid töölised torusid veega. Mõned väidavad, et halva hoolduse ja lekkivate ventiilide tõttu kasutati masinate valmistamisel ebakvaliteetseid komponente ja ka masinate vähene hooldus võimaldas vee lekkimise 610. mahutisse. Detsembris 1985 teatas New York Times, et tehase juhtide sõnul testiti selle vee sisenemise tee hüpoteesi ametlike uurijate juuresolekul ja see osutus negatiivseks. UCC väidab ka, et see tee ei olnud võimalik ja et tegemist oli "rahulolematu töötaja" sabotaažiga, kes viis vee otse mahutisse. Vt ka http://www.hindustantimes.com/bhopal/cbi-probe-into-gas-tragedy-baseless-and-malicious-says-counsel-of-indian-convict/story-cCzHAuxf6V6bA6vYFwFwPL.html. Ettevõtte uurimisrühm ei leidnud siiski mingeid tõendeid vajaliku seose kohta.
1985. aasta aruanded annavad pildi sellest, mis viis katastroofini ja kuidas see arenes. Aruanded erinevad siiski üksikasjade poolest.
Selle tohutu gaasilekke põhjustanud tegurid on järgmised:
- ohtlike kemikaalide (MIC) kasutamine vähem ohtlike kemikaalide asemel.
- Nende kemikaalide ladustamine suurtes mahutites, mitte üle 200 terastrumli.
- Võimalik korrodeeruv materjal torustikes
- Kehv hooldus pärast tehase tootmise lõpetamist 1980ndate alguses.
- Mitmete ohutussüsteemide rike (puuduliku hoolduse ja eeskirjade tõttu).
- Raha kokkuhoiu eesmärgil suleti ohutussüsteemid, sealhulgas MIC-tankide jahutussüsteem, mis üksi oleks katastroofi ära hoidnud.
- India inseneride poolt tehaste projekteerimise muutmine, et järgida valitsuse eeskirju ja majanduslikku survet kulude vähendamiseks.
Probleemi süvendasid veelgi tehase asukoht tihedalt asustatud piirkonna lähedal, olematu katastroofiplaan ning puudujäägid tervishoius ja sotsiaalmajanduslikus taastamises. Analüüs näitab, et katastroofi ulatuse eest vastutavad kaks omanikku, Union Carbide Corporation ja India valitsus ning mingil määral ka Madhya Pradeshi valitsus.
Ohvrid
Mürgise gaasipilve kokkupuute tagajärjel hukkus 3500-25 000 inimest. Kuni 500 000 inimest sai vigastada. Paljud vigastused on püsivad. Mõned kemikaalid põhjustasid sünnidefekte. Arvud varieeruvad nii suurel määral, sest puuduvad täpsed andmed selle kohta, kui palju inimesi elas tehase läheduses. Umbes 100.000 inimest elas 1 km raadiuses ümber tehase, kus katastroof juhtus. 49,1 protsenti tehase omanikust, UCIL, kuulus enamusosalus UCC-le, 49,1 protsenti India valitsuse kontrolli all olevatele pankadele ja India avalikkusele. UCC maksis 1989. aastal 470 miljonit dollarit (929 miljonit dollarit 2017. aasta dollarites) katastroofist tulenevate kohtuvaidluste lahendamiseks. 1994. aastal müüs UCC oma osaluse UCILis EverReady Industries India Limitedile (EIIL), mis seejärel ühines McLeod Russel (India) Ltd.'ga. EverReady lõpetas rajatise puhastamise 1998. aastal, kui ta lõpetas oma 99-aastase rendilepingu ja andis rajatise kontrolli üle Madhya Pradeshi osariigi valitsusele. Dow Chemical Company ostis UCC 2001. aastal, seitseteist aastat pärast katastroofi.
Bhopali ringkonnakohtus (India) esitati tsiviil- ja kriminaalasjad, milles osalesid UCC ja Warren Anderson, kes oli katastroofi ajal UCC tegevjuht. 2010. aasta juunis mõisteti Bhopalis seitse endist töötajat, sealhulgas endine UCILi esimees, süüdi surma põhjustamises hooletuse tõttu ning neile mõisteti kaks aastat vangistust ja umbes 2000 dollarit trahvi, mis on India seadustega lubatud maksimaalne karistus. Ka kaheksas endine töötaja mõisteti samuti süüdi, kuid ta suri enne kohtuotsuse langetamist. 29. septembril 2014 suri Anderson[9].
Aftermath
1998. aastal jõudis India ülemkohus Union Carbide'iga kokkuleppele: Nad pidid India riigile maksma 470 miljonit USA dollarit. Union Carbide'i käive oli sel ajal umbes 9,5 miljardit dollarit, mis on 20 korda suurem kui see summa. Vastutasuks ei võetaks enam vastutusele. Ohvriteni jõudis tegelikult vaid väga vähe raha.
Maastik, kus tehas seisab, on endiselt saastunud elavhõbedaga ja muude kantserogeensete ainetega. Dow Chemical, kellele Union Carbide kuulub, keeldub pinnase saastatusest. Greenpeace'i hinnangul maksaks saastest puhastamine vaid umbes 30 miljonit USA dollarit.
Küsimused ja vastused
K: Mis on Bhopali katastroof?
V: Bhopali katastroof oli tööstusõnnetus, mis toimus Indias Madhya Pradeshis Bhopali linnas asuvas Union Carbide'i tütarettevõtte pestitsiiditehases. Ööl vastu 2.-3. detsembrit 1984 pääses tehasest välja umbes 40 tonni mürgist metüülisotsüanaatgaasi (MIC), mille tagajärjel puutus mürgiste gaasidega kokku üle 500 000 inimese.
K: Kui palju inimesi hukkus õnnetuse tagajärjel?
V: 1989. aastal oli esimene ametlik kohene surmajuhtum 3598 inimest, kuid hinnanguliselt suri kahe nädala jooksul 8000 inimest ja pärast seda on veel 8000 inimest surnud gaasiga seotud haigustesse.
K: Kellele kuulus katastroofi eest vastutav tehas?
V: Tehase omanik oli UCIL, mille enamusosalus kuulus UCC-le, kusjuures India valitsuse kontrollitud pankadele ja India avalikkusele kuulus 49,1 protsenti.
K: Mida maksis UCC katastroofist tulenevate kohtuvaidluste lahendamiseks?
V: 1989. aastal maksis UCC 470 miljonit dollarit (929 miljonit dollarit 2017. aasta dollarites) katastroofist tulenevate kohtuvaidluste lahendamiseks.
K: Kes ostis UCC pärast katastroofi toimumist?
V: Dow Chemical Company ostis UCC 2001. aastal seitseteist aastat pärast katastroofi toimumist.
K: Mis juhtus UCILiga pärast seda, kui UCC müüs oma osaluse?
V: Pärast seda, kui UCC müüs oma osaluse UCILis, ühines ta McLeod Russel (India) Ltd-ga ja Eveready lõpetas 1998. aastal õnnetuspaiga puhastamise, kui ta lõpetas oma 99-aastase rendilepingu ja andis kontrolli õnnetuspaiga üle Madhya Pradeshi osariigi valitsusele.
K: Mis juhtus UCILi endiste töötajatega pärast süüdimõistmist?
V: 2010. aasta juunis mõisteti Bhopalis seitse endist töötajat, sealhulgas endine UCILi esimees, süüdi surma põhjustamises hooletuse tõttu ning neile määrati kaks aastat vangistust ja umbes 2000 dollarit trahvi, mis on India seadustega lubatud maksimaalne karistus, samas kui kaheksas endine töötaja mõisteti samuti süüdi, kuid ta suri enne kohtuotsuse langetamist.
