Bhopali gaasikatastroof 1984 — India suurim tööstusõnnetus
Bhopali gaasikatastroof 1984 — India suurim tööstusõnnetus: üle 500 000 mõjutatu, tuhanded surnud, rasked pikaajalised tervisekahjud ja vastutuse otsing.
Bhopali katastroof või Bhopali gaasitragöödia oli suur tööstusõnnetus, mis leidis aset Union Carbide'i tütarettevõtte pestitsiiditehases Bhopali linnas Indias. Ööl vastu 2.–3. detsembrit 1984 pääses tehasest välja hinnanguliselt umbes 40 tonni mürgist metüülisotsüanaatgaasi (MIC), mille tagajärjel puutus kokku üle poole miljoni inimese. Gaasi levik tekitas laialdast paanikat ning paljud ärkasid tugeva hingamis- ja kopsupõletustundega; koheselt ja lühikese aja jooksul suri õnnetuse tõttu tuhandeid inimesi.
Õnnetuse kulg ja peamised põhjused
Katastroofi põhjustas MIC-i suur lekkimine ladustatud tankist, millele eelnes mitme ohutussüsteemi tõrge. Uurimused ja uurimised on välja toonud mitmeid probleeme, sealhulgas:
- tehnilised rikked ja hooldusrikked (nt jahutussüsteemi ja ventilaatori seiskumine);
- ohutusseadmete, nagu ventilatsioonisüsteemi ja gaasipesuri, mitteinstrueeriv või välja lülitatud seisund;
- positsioonist tulenev vesi, mis sattus MIC-i tanki (tõenäoline põhjuseks vee sattumine keemilisse anumasse);
- halvenenud ohutuskultuur, personali puudus või koolituse puudumine ning nõrk järelevalve;
- tehase ümber asunud tihe elamupiirkond, mis suurendas haavatavust ja saamataolevat ettevalmistust.
Otsemõjud ja tervisekahjud
Gaasi mõju oli kohene ja laastav. Levinuimad esimesed sümptomid olid:
- ķõrge hingamisraskus ja lämbumistunne;
- troopiline põletus silmades ja hingamisteedes, äge kopsuturse;
- mõnel juhul ajutine või püsiv pimedus ning närvisüsteemi kahjustused.
Arvud erinevad sõltuvalt allikast: ametlikud registrid kajastasid esimestel aastatel mõnetuhandelisi otseseid surmajuhtumeid (näiteks mainitud 3598 surma 1989. aastaks), samas kui sõltumatud hinnangud räägivad kohe kahe nädala jooksul kuni 8000 surmast ja pikaajaliselt kümnetest tuhandetest gaasi mõjude all kannatanutest. Kokkuvõtlikult peetakse Bhopali õnnetust üheks maailma surmavaimaks tööstuskatastroofiks.
Pikaajalised tervisemõjud ja sotsiaalsed tagajärjed
Pikaajalised tagajärjed hõlmasid kroonilisi hingamisprobleeme, neuroloogilisi häireid, sünnidefekte ning psühhosotsiaalseid probleeme, sealhulgas traumajärgset stressi. 1993. aastal moodustatud Rahvusvaheline Bhopali meditsiinikomisjon uuris ja dokumenteeris katastroofi pikaajalisi tervisemõjusid ning rõhutas vajadust rahvusvahelise abi ja jätkuva meditsiinilise jälgimise järele.
Õiguslikud küsimused ja kompensatsioon
Tehase omanikuks oli UCIL, mille enamusosanik oli United Statesi-s baseeruv UCC (Union Carbide Corporation), lisaks kuulus osaaktsiaid India pankadele ja avalikkusele. 1989. aastal maksti kohtulise kokkuleppe alusel välja 470 miljonit dollarit, et lahendada tsiviilhagid ja kompenseerida kannatanuid — see summa on hiljem osutunud paljude hinnangute järgi ebapiisavaks võrreldes tegelike vajalike kuludega. Üksikute kannatanute ja aktivistide rühmad pidasid kokkulepet ebavõrdseks ja nõudsid suuremat vastutust ning põhjalikumat taastamist.
Kriminaaluurimised ja kohtuasjad toimusid nii India kohtutes kui rahvusvaheliselt. Bhopali ringkonnakohtus algatati tsiviil- ja kriminaalasjad, milles osalesid UCC ja katastroofi ajal UCC tegevjuht Warren Anderson. 2010. aasta juunis mõisteti Bhopalis seitse endist tehasetöötajat, sealhulgas endine UCILi esimees, süüdi hooletusest põhjustatud surmas ning neile määrati kaks aastat vangistust ja rahaline karistus — India seadustega ettenähtud maksimaalne kriminaalkaristus sellise süü eest. Warren Anderson oli pärast õnnetust välismaale lahkunud ja tema ülekohtuprotsessid ja väljaandmistaotlused tekitasid pikaaegset diplomaatilist vaidlust; ta suri 29. septembril 2014 Ameerika Ühendriikides.
Keskkonnamõjud ja ala puhastamine
Tehase territooriumil ja selle ümbrusesse sattunud ohtlikud jäägid ning reostus on jätnud pikaajalise keskkonnamõju: kahjustatud pinnas ja põhjavesi on mõnes piirkonnas jäävalt saastunud. Kuigi mõned puhastus- ja sulgemistööd on tehtud (nt Eveready Industriesi tegevused 1990ndatel), on kannatanud ja keskkonnakaitsjad korduvalt kritiseerinud, et ala on täielikult puhastamata ning et ohtlike jäätmete kõrvaldamine ei ole olnud piisav ega läbipaistev.
Järeldused ja õppetunnid
Bhopali katastroof tõi esile tähtsad õppetunnid tööstusohutuse, ettevõtete vastutuse ja riikliku regulatsiooni kohta. Peamised järeldused olid järgmised:
- vajalik on rangem tehniline hooldus, usaldusväärsed ohutussüsteemid ja pidev riskihindamine;
- ettevõtted peavad kandma vastutust mitte ainult õnnetuse ajal vaid ka pärast seda — nii inimeste tervise kui keskkonna taastamise eest;
- vajalik on selge õigussüsteem ja kannatanute tõhus kaitse ning läbipaistev kompensatsioonimehhanism.
Bhopali katastroofi pärand on jätkuv meeldetuletus maailma ühiskonnale, et tööstusohutusse ja järelvalvesse tuleb investeerida ning et kannatanud vajavad pikaajalist meditsiinilist, keskkonna- ja sotsiaalset tuge, et tagada õiglane taastumine.
Põhjustab
Bhopali tehas, kus katastroof juhtus, alustas karbarüüli tootmist 1977. aastal. Karbarüüli kasutatakse peamiselt insektitsiidina. Alguses toodeti 2500 tonni aastas. Probleeme ei olnud, sest tehas oli kavandatud 5000 tonni tootmiseks. 1980. aastate alguses ei müünud karbarüül väga hästi. Seetõttu hakkasid tehase omanikud kulusid kärpima. See hõlmas vähemate töötajate palkamist, harvemini hooldustöid ja madalama kvaliteediga terasest valmistatud osade kasutamist. Kaaluti ka tehase sulgemist. Kui katastroof juhtus, ei olnud tehases tootmist, sest turul oli materjali ülejääk.
Sellega on seotud ka teooria, mis ütleb, et Union Carbide Company (UCC) omanik tegi seda meelega, et lihtsalt kutsuda valitsust üles teda karistama. Kuid nagu me kõik teame, oli ta juba ammu põgenenud, kasutades tollase India valitsuse korruptsiooni enda kasuks.
Katastroof juhtus, sest vesi sattus metüülisotsüanaati sisaldavasse mahutisse. See põhjustas keemilise reaktsiooni, mille tulemusena tekkis muu hulgas palju süsinikdioksiidi. Tekkinud reaktsioon tõstis temperatuuri mahutis üle 200 °C (392 °F). Rõhk oli suurem, kui mahuti oli ehitatud taluma. Mahutis olid klapid rõhu reguleerimiseks. Need käivitati hädaolukorras, mis vähendas rõhku. Selle tulemusena pääses keskkonda suures koguses mürgiseid gaase. Torud olid roostes. Rauast torude rooste muutis reaktsiooni kiiremaks. Kogu mahuti sisu eraldus umbes kahe tunni jooksul. Vesi oli sattunud mahutisse sündmuste jada tõttu. Mahutit oli hooldatud halvasti. Kui puhastustööd tehti, tungis vesi mahutisse.
Teooriad
On olemas erinevaid teooriaid, kuidas vesi võis paaki sattuda. Sel ajal puhastasid töölised torusid veega. Mõned väidavad, et halva hoolduse ja lekkivate ventiilide tõttu kasutati masinate valmistamisel ebakvaliteetseid komponente ja ka masinate vähene hooldus võimaldas vee lekkimise 610. mahutisse. Detsembris 1985 teatas New York Times, et tehase juhtide sõnul testiti selle vee sisenemise tee hüpoteesi ametlike uurijate juuresolekul ja see osutus negatiivseks. UCC väidab ka, et see tee ei olnud võimalik ja et tegemist oli "rahulolematu töötaja" sabotaažiga, kes viis vee otse mahutisse. Vt ka http://www.hindustantimes.com/bhopal/cbi-probe-into-gas-tragedy-baseless-and-malicious-says-counsel-of-indian-convict/story-cCzHAuxf6V6bA6vYFwFwPL.html. Ettevõtte uurimisrühm ei leidnud siiski mingeid tõendeid vajaliku seose kohta.
1985. aasta aruanded annavad pildi sellest, mis viis katastroofini ja kuidas see arenes. Aruanded erinevad siiski üksikasjade poolest.
Selle tohutu gaasilekke põhjustanud tegurid on järgmised:
- ohtlike kemikaalide (MIC) kasutamine vähem ohtlike kemikaalide asemel.
- Nende kemikaalide ladustamine suurtes mahutites, mitte üle 200 terastrumli.
- Võimalik korrodeeruv materjal torustikes
- Kehv hooldus pärast tehase tootmise lõpetamist 1980ndate alguses.
- Mitmete ohutussüsteemide rike (puuduliku hoolduse ja eeskirjade tõttu).
- Raha kokkuhoiu eesmärgil suleti ohutussüsteemid, sealhulgas MIC-tankide jahutussüsteem, mis üksi oleks katastroofi ära hoidnud.
- India inseneride poolt tehaste projekteerimise muutmine, et järgida valitsuse eeskirju ja majanduslikku survet kulude vähendamiseks.
Probleemi süvendasid veelgi tehase asukoht tihedalt asustatud piirkonna lähedal, olematu katastroofiplaan ning puudujäägid tervishoius ja sotsiaalmajanduslikus taastamises. Analüüs näitab, et katastroofi ulatuse eest vastutavad kaks omanikku, Union Carbide Corporation ja India valitsus ning mingil määral ka Madhya Pradeshi valitsus.
Ohvrid
Mürgise gaasipilve kokkupuute tagajärjel hukkus 3500-25 000 inimest. Kuni 500 000 inimest sai vigastada. Paljud vigastused on püsivad. Mõned kemikaalid põhjustasid sünnidefekte. Arvud varieeruvad nii suurel määral, sest puuduvad täpsed andmed selle kohta, kui palju inimesi elas tehase läheduses. Umbes 100.000 inimest elas 1 km raadiuses ümber tehase, kus katastroof juhtus. 49,1 protsenti tehase omanikust, UCIL, kuulus enamusosalus UCC-le, 49,1 protsenti India valitsuse kontrolli all olevatele pankadele ja India avalikkusele. UCC maksis 1989. aastal 470 miljonit dollarit (929 miljonit dollarit 2017. aasta dollarites) katastroofist tulenevate kohtuvaidluste lahendamiseks. 1994. aastal müüs UCC oma osaluse UCILis EverReady Industries India Limitedile (EIIL), mis seejärel ühines McLeod Russel (India) Ltd.'ga. EverReady lõpetas rajatise puhastamise 1998. aastal, kui ta lõpetas oma 99-aastase rendilepingu ja andis rajatise kontrolli üle Madhya Pradeshi osariigi valitsusele. Dow Chemical Company ostis UCC 2001. aastal, seitseteist aastat pärast katastroofi.
Bhopali ringkonnakohtus (India) esitati tsiviil- ja kriminaalasjad, milles osalesid UCC ja Warren Anderson, kes oli katastroofi ajal UCC tegevjuht. 2010. aasta juunis mõisteti Bhopalis seitse endist töötajat, sealhulgas endine UCILi esimees, süüdi surma põhjustamises hooletuse tõttu ning neile mõisteti kaks aastat vangistust ja umbes 2000 dollarit trahvi, mis on India seadustega lubatud maksimaalne karistus. Ka kaheksas endine töötaja mõisteti samuti süüdi, kuid ta suri enne kohtuotsuse langetamist. 29. septembril 2014 suri Anderson[9].
Aftermath
1998. aastal jõudis India ülemkohus Union Carbide'iga kokkuleppele: Nad pidid India riigile maksma 470 miljonit USA dollarit. Union Carbide'i käive oli sel ajal umbes 9,5 miljardit dollarit, mis on 20 korda suurem kui see summa. Vastutasuks ei võetaks enam vastutusele. Ohvriteni jõudis tegelikult vaid väga vähe raha.
Maastik, kus tehas seisab, on endiselt saastunud elavhõbedaga ja muude kantserogeensete ainetega. Dow Chemical, kellele Union Carbide kuulub, keeldub pinnase saastatusest. Greenpeace'i hinnangul maksaks saastest puhastamine vaid umbes 30 miljonit USA dollarit.
Küsimused ja vastused
K: Mis on Bhopali katastroof?
V: Bhopali katastroof oli tööstusõnnetus, mis toimus Indias Madhya Pradeshis Bhopali linnas asuvas Union Carbide'i tütarettevõtte pestitsiiditehases. Ööl vastu 2.-3. detsembrit 1984 pääses tehasest välja umbes 40 tonni mürgist metüülisotsüanaatgaasi (MIC), mille tagajärjel puutus mürgiste gaasidega kokku üle 500 000 inimese.
K: Kui palju inimesi hukkus õnnetuse tagajärjel?
V: 1989. aastal oli esimene ametlik kohene surmajuhtum 3598 inimest, kuid hinnanguliselt suri kahe nädala jooksul 8000 inimest ja pärast seda on veel 8000 inimest surnud gaasiga seotud haigustesse.
K: Kellele kuulus katastroofi eest vastutav tehas?
V: Tehase omanik oli UCIL, mille enamusosalus kuulus UCC-le, kusjuures India valitsuse kontrollitud pankadele ja India avalikkusele kuulus 49,1 protsenti.
K: Mida maksis UCC katastroofist tulenevate kohtuvaidluste lahendamiseks?
V: 1989. aastal maksis UCC 470 miljonit dollarit (929 miljonit dollarit 2017. aasta dollarites) katastroofist tulenevate kohtuvaidluste lahendamiseks.
K: Kes ostis UCC pärast katastroofi toimumist?
V: Dow Chemical Company ostis UCC 2001. aastal seitseteist aastat pärast katastroofi toimumist.
K: Mis juhtus UCILiga pärast seda, kui UCC müüs oma osaluse?
V: Pärast seda, kui UCC müüs oma osaluse UCILis, ühines ta McLeod Russel (India) Ltd-ga ja Eveready lõpetas 1998. aastal õnnetuspaiga puhastamise, kui ta lõpetas oma 99-aastase rendilepingu ja andis kontrolli õnnetuspaiga üle Madhya Pradeshi osariigi valitsusele.
K: Mis juhtus UCILi endiste töötajatega pärast süüdimõistmist?
V: 2010. aasta juunis mõisteti Bhopalis seitse endist töötajat, sealhulgas endine UCILi esimees, süüdi surma põhjustamises hooletuse tõttu ning neile määrati kaks aastat vangistust ja umbes 2000 dollarit trahvi, mis on India seadustega lubatud maksimaalne karistus, samas kui kaheksas endine töötaja mõisteti samuti süüdi, kuid ta suri enne kohtuotsuse langetamist.
Otsige