Benito Jerónimo Feijoo y Montenegro (8. oktoober 1676 – 26. september 1764) oli galiitsia neoklassitsistlik munk ja õpetlane, kes mängis võtmerolli teadusliku ja kriitilise mõtlemise levitamisel Galiitsias ja Hispaanias. Ta oli hariduse ja ühiskondlike tavade reformija, kelle esseed ründasid ebausu, rahvauskumusi ja teaduslikku tagurlikkust ning esitasid laiale lugejaskonnale mõistuspäraseid, faktidel põhinevaid seletusi.

Feijoo sündis väikese aadressiga külas ning liitus benediktiinlaste hulka juba 12‑aastaselt. Ta õppis ja õpetas eri keskustes — käis klassides Galiitsias, Leónis ja Salamancas ning hiljem oli õppejõuna seotud Oviedo ülikooliga, kus ta õpetas teoloogiat ja filosoofiat. Feijoo veetis suure osa elust Oviedos ning suri seal 1764. aastal.

Feijoo esseestik iseloomustas lihtne, selge keel ja otsekohene retoorika — ta püüdis keerulisi teaduslikke ja filosoofilisi teemasid teha arusaadavaks laiemale avalikkusele. Tema eesmärk oli parandada rahva haritust, levitada teaduspõhist mõtlemist ja võidelda tarbetute hirmude ning müütidega, mis takistasid ühiskonna arengut.

Tema kaks kuulsat mitmevoldilist esseekogumikku "Teatro critico universal" (1726–1739) ja "Cartas eruditas y curiosas" hõlmavad väga erinevaid teemasid: haridus ja pedagoogika, õigus- ja riigiasjad, meditsiin, loodus- ja täppisteadused, aga ka kirjandus, moraal ja rahvauskumused. Need tööd sisaldasid arvustusi, selgitusi ja soovitusi ning olid suunatud nii vaimulikule kui ilmalikule lugejale.

Feijoo lähenemine oli pragmaatiline ja skeptiline — ta ei lükanud usu küsimusi automaatselt tagasi, kuid nõudis väidete tõestamist ja kritiseerimist, kui need põhinesid ainult traditsioonil või kuulujuttudel. Ta tugines võrdlevatele näidetele, senistele teaduslikele töödele ja mõistuspärasele analüüsile, et paljastada eksiarvamusi ja ebaloogilisust igapäevaelus.

Paljud tema esseed käsitlesid loodusteaduste teemasid ning püüdsid eraldada fakti fantaasiast. Feijoo vastu seisis tugevalt müütide ja üleloomulike seletuste levik; ta näitas, kuidas paljud "imed" on tegelikult seletatavad loomulike põhjustega või psühholoogiliste protsessidega. Tema töö aitas populaarseks teha teaduslikku lähenemist ja kriitilist mõtlemist Hispaania ühiskonnas.

Iseloomulik näide Feijoo loogikast ja katsetest näidata üleloomulike nähtuste psühholoogilist iseloomu on retooriline lugu, mida meenutab ühe tema järeltulija — Julio A. Feijoo (sünd. Kuubal 1910). Selle järgi kutsuti Feijoot kord eksortsismi läbi viima, kuid ta otsustas näidata, et väidetav "valdamine" tulenes pigem sugestioonist. Ta luges "riivatud" inimesele ette võltsitud eksortsismi raames tekste, sealhulgas Bocaccio teose "Dekameron" lõike, mille peale tüüp rahunes ja teatas end olevat vaba väidetavast deemonlikust mõjust. Kuigi see lugu võib olla suuremalt jaolt anekdootlik, peegeldab see hästi Feijoo skeptilist ja eksperimentaalset hoidumist üleloomulike seletuste suhtes.

Peamised teemad ja meetodid:

  • Hariduse ja pedagoogika reform — rõhk ratsionaalsusel ja empiirilisel lähenemisel;
  • Meditsiiniliste ja teaduslike eksiarvamuste ümberlükkamine — julgustas arstiabi ja teaduslike meetodite usaldamist;
  • Ebausu ja rahvausundite kriitika — püüdis näidata, kuidas paljud nähtused on seletatavad looduslike või psühholoogiliste põhjustega;
  • Kultuuriline avatuse edendamine — tutvustas hispaanlastele välismaiseid ideid, tekste ja teadmist, mis aitasid lahku lüüa riigi intellektuaalset isoleeritust;
  • Sõnastus — lihtne ja hariv stiil, mis oli suunatud laiale avalikkusele, mitte vaid eriteadlastele.

Mõju ja pärand: Feijoo on tihti nimetatud üheks Hispaania valgustusaja (Ilustración) tähtsaimaks esindajaks. Tema esseed aitasid häirida aja dogmaatilisust, tõsta avalikku arutelu ja valmistada teed hilisematele valgustuslikele reformidele. Kuigi ta oli vaimuliku riigi liige, suutis ta ühendada usulise positsiooni kriitilise ja teadusmeelse maailmavaatega, mis tegi tema sõnumi mõjuvamaks. Tema mõju ulatus ka hariduse ja teaduse populariseerimisse ning tekitas rohkem avalikku huvi loodus- ja humanitaarteaduste vastu.

Feijoo tööde lugemine annab tänapäevalki väärtusliku ülevaate 18. sajandi Hispaania vaimuelust, takistustest teaduslikule lähenemisele ja sellest, kuidas üks hästi argumenteeritud ning rahvale suunatud esseistika võib muuta üldsuse mõtlemist ja hoiaku arengut.