Willie Mae "Big Mama" Thornton — Ameerika bluusilaulja (Hound Dog, Ball 'n' Chain)

Willie Mae "Big Mama" Thornton — mõjukas Ameerika bluusilaulja ja laulukirjutaja, kes salvestas "Hound Dogi" ja lõi legendaarse "Ball ’n’ Chain'i".

Autor: Leandro Alegsa

14-11-2025

Willie Mae "Big Mama" Thornton (12. november 1926 Montgomery, Alabama - 25. juuli 1984 Los Angeles, California) oli Ameerika Ühendriikide bluusilaulja, suupillimängija ja laulukirjutaja. Tuntud oli oma jõulise, raukaraadi hääle ja väljendusrikaste lavalavastustega, mis mõjutasid nii bluusi kui varast rock'n'roll'i.

Karjääri olulisemad punktid

Thornton tõusis laiemasse tähelepanu 1950. aastatel, kui salvestas mitmeid tugeva emotsionaalse laenguga bluusilugusid. Tema tõsisem ja vokaalselt intensiivne stiil eristus tol ajal levinud kergematest rütmidest ning tõi talle soodsa vastuvõtu nii bluusiklientuuri seas kui ka laiemas populaarmuusika ringis. Ta esines klubides, pliidil ja festivalidel ning tegi plaare, mis jäid osaliselt ka kultuuriluksuseks.

“Hound Dog” ja õiguspoolsed tagajärjed

Thornton oli esimene, kes salvestas Jerry Leiberi ja Mike Stolleri kirjutatud laulu "Hound Dog". Tema 1950ndate alguse salvestusversioonist sai dramaatiline ja jõuline bluusihitt. Laulu populaarsus kasvas veelgi, kui selle versiooni 1950ndate lõpus ja 1960ndatel populaarsust tõstes tõi laulu uue, laiemale publikule suunatud kõlapinna ka rock'n'rolli staarid, näiteks Elvis Presley. Elvisest ja teistest tuntud versioonidest tekkisid ka vaidlused autoritasude ja tunnustuse ümber ning Thorntonile jäi tihti vähem materiaalseid hüvesid, kui tema originaalversioon õigustaks.

"Ball 'n' Chain" ja mõjukus

Teine laul, mida sageli coveritakse, on "Ball 'n' Chain". Selle esitusega sai Thorntonilt mitmete artistide tähelepanu ning laulu tõi laiemale publikule eriti Janis Joplin, kelle tulised ja emotsionaalselt laetud esitlused seostusid järgnevalt tugevalt selle looga. "Ball 'n' Chain" on kantud Rock and Roll Hall of Fame'i nimekirja "500 laulu, mis kujundasid rock'i".

Stiil ja pärand

Willie Mae Thornton on tuntud oma tumeda ja jõulise vokaali, improvisatsiooniliste fraaside ja kirglike esinemiste poolest. Tema stiil sillutas teed paljudele hilisemale bluusi- ja rockmuusikutest lauljatele, eriti naishäältega esinejatele, kes hindasid avameelset ja jõulist lähenemist bluusile. Kuigi tema panust ei alati kohe rahaliselt ega laialdaselt tunnustatud, on ta jäänud oluliseks mõjuks nii bluusi kui ka rock'i ajaloos.

Elu lõpuaastad ja järeltulev mõju

Thornton jätkas muusikuteekonda kuni elu lõpuni, kuid tal oli ka rahalisi ja õigusalaseid raskusi, mis olid paljude tollaste bluusartistide seas levinud. Pärast surma on tema loomingut taasavastatud ja hinnatud kriitikute ning muusikahuviliste seas — tema salvestused ja esitlused on sageli toodud näidetena autentsest ja intensiivsest bluusivõttest ning ta on nimekirjades ja retrospektiivides tunnustatud kui oluline mõjutaja.

Willie Mae "Big Mama" Thornton pärand elab edasi nii salvestustel kui ka paljude artistide interpretatsioonides, mis on tema loomingust inspireeritud.

Karjäär

Ta sündis Montgomery's, Alabama osariigis. Muusikalise hariduse sai ta baptistikoguduses, kus tema isa oli vaimulik ja ema koorilaulja. 14-aastaselt liitus ta Sammy Green'i Georgia's asuva Hot Harlem Revue'ga ja rändas mööda lõunapiirkondi. Ta oli ka iseõppinud trummar ja harmoonikamängija. Ta mängis sageli kõiki pille laval.

1948 asus ta elama Houstonisse. 1951. aastal sõlmis ta plaadilepingu Peacock Recordsiga. Selle plaadifirma jaoks salvestas ta loo "Hound Dog", mis tõusis Rhythm ´n Bluesi edetabelis esikohale. Seejärel tuuritas ta koos Junior Parkeri ja Esther Phillipsiga. 1950ndate lõpus tema karjäär hääbus. Ta kolis ümber San Francisco Bay Area'sse, kus ta mängis peamiselt kohalikes bluusiklubides.

1966. aastal salvestas ta Big Mama Thornton With The Muddy Waters Blues Bandi, kus mängisid Muddy Waters (kitarr), Sammy Lawhorn (kitarr), James Cotton(harmoonika), Otis Spann (klaver), Luther Johnson (basskitarr) ja Francis Clay (trummid). Tema 1968. aasta album Ball 'n' Chain koos Lightnin' Hopkinsi (kitarr) ja Larry Williamsiga (vokaal) sisaldas laule "Hound Dog", "Wade in the Water", "Little Red Rooster", "Ball 'n' Chain", "Money Taker" ja "Prison Blues".

Üks Thorntoni viimaseid albumeid oli "Jail" (1975) Vanguard Records'ile. 1970ndate keskel salvestati album kahes vanglas. Temast sai bluusansambli juht. 1966 ja 1968 esines Thornton Monterey Jazz Festivalil ning 1979 San Francisco Blues Festivalil. 1965. aastal esines ta koos American Folk Blues Festival paketiga Euroopas, kus ta salvestas oma albumi Big Mama Thornton in Europe ja järgnes järgmisel aastal San Franciscos Big Mama Thornton with the Chicago Blues Band. Mõlemad albumid ilmusid Arhoolie plaadifirmale. Thornton jätkas 1970ndatel plaadistamist Vanguardile, Mercuryle ja teistele väikestele plaadifirmadele ning tegutses bluusifestivalide ringkonnas kuni oma surmani 1984. aastal. Ta võeti 1984. aastal Blues Hall of Fame'i liikmeks.

Thornton suri Los Angeleses 25. juulil 1984. aastal 57-aastaselt südameinfarkti tagajärjel.

Valitud diskograafia

1965 Big Mama Thornton Euroopas Arhoolie
1967 Big Mama the Queen Monterey MCAs
1968 Ta on tagasi
1969 Tugevam kui mustus
1970 võib-olla Roulette Records
1970 The Way It Is Mercury
1973 salvestatud Pentagram Records
1975 Vangla Vangard
1975 Sassy Mama!
1978 Mama's Pride Vanguard