Dr. Ian Stevenson oli Kanada psühhiaatriaprofessor. Ta töötas Virginia Ülikoolis parapsühholoogia valdkonnas ja oli tuntud oma pikaajalise uurimistöö poolest, mis keskendus juhtumitele, mis viitasid eelmiste elude mälestustele laste seas.
Uurimismeetodid
Stevenson tegutses järjekindlalt ja süsteemselt: ta reisis üle maailma, kogus isiklikke intervjuusid laste, vanemate ja tunnistajatega ning püüdis võimalikult hästi kontrollida väidete täpsust sõltumatute allikate ja dokumentidega. Eraldi tähelepanu pälvisid lapsed, kes rääkisid spontaansetest ja üksikasjalikest mälestustest eelmiste elu(de) kohta juba varases lapsepõlves. Stevenson kaardistas ja analüüsis neid mälestusi, otsides kinnitusi näiteks varasemate elu(de) faktide kohta ning mõnel juhul uuris ka seoseid sünnimärkide ja varasemate vigastuste vahel.
Tulemused ja tõlgendused
Stevenson arvas, et reinkarnatsiooni idee võib aidata tänapäeva meditsiinil paremini mõista inimese käitumise ja arengu aspekte. Ta reisis 40 aasta jooksul palju ringi, et uurida 3000 lapsepõlvejuhtumit, mis viitasid talle eelmiste elude võimalikkusele. Tema andmestik sisaldas nii üksikjuhtumeid kui ka rida korduvaid mustreid: laste varased ja üksikasjalikud meenutused, faktide täpsus, ja mõnel juhul sünnimärgid või füüsilised tunnused, mis võisid olla seotud väidetavate varasemate vigastustega.
Stevenson käsitles reinkarnatsiooni eelkõige kui isiksuse võimalikku jätkumist pärast surma ning rõhutas, et tema eesmärk ei olnud tekitada religioosset dogmat, vaid koguda ja kirjeldada vaatlusi, mida teaduslikult analüüsida. Ta ei pakkunud välja tunnetuslikult heaks kiidetud füüsilist protsessi, mille kaudu isiksus võiks surma üle elada, rõhutades pigem empiiriliste andmete kogumist ja nende kriitilist uurimist.
Kriitika ja meetodilised küsimused
Stevensoni töö pälvis nii tunnustust kui ka teravat kriitikat. Pooldajad hindasid tema detailirohket dokumenteerimist ja pühendumust juhtumite kontrollimisele. Kritiseerijad on osutanud mitmele võimalikule seletusele, mis ei nõua reinkarnatsiooni: informatsiooni leke (nt lapse juurdepääs varasematele faktidele), kultuuriline mõjutamine, krüptomneesia ehk unustatud teabe alateadvusest meelde tulek, viisil mõjutatud mälestused või isegi pettus. Samuti on vaieldud meetodite ulatuse ja andmete interpreteerimise objektiivsuse üle. Stevenson tunnistas uurimuste piiranguid, kuid leidis, et mõnede juhtumite detailid olid raske seletada tavaliste tunnetuslike ja sociokultuuriliste mehhanismidega.
Pärand ja edasiarendus
Stevensoni uurimistöö oli aluseks ja inspiratsiooniks edasisele uurimistööle samas valdkonnas. Tema töö on välja toodud ka populaarsemates ülevaadetes ja raamatutes: näiteks oli Stevensoni uurimistöö Jim B. Tuckeri raamatu "Elu enne elu" (2005) oluline teema. Virginia Ülikooli juures loodud uurimisrühm ja tema põhjalik avaldatud materjal jätkavad arutelusid reinkarnatsiooni- ja teadvusuuringute piires; tema pärand on see, et ta nihutas selliseid teemasid traditsiooniliselt teaduslikust tähelepanust väljapoole viivaiks uurimisküsimusteks, mida saab käsitleda metoodiliselt ja kriitiliselt.