Parapsühholoogia: paranormalsete nähtuste, telepaatia ja psühhokineesi ülevaade

Parapsühholoogia on psüühiliste sündmuste uurimine. Need nähtused hõlmavad teabevahetust inimese ja tema keskkonna vahel, ilma et kasutataks viit meelt. Nende hulka kuuluvad ekstrasensoorne taju (näiteks telepaatia), meele mõju mateeriale (psühhokineesi), anomaalsed kogemused (näiteks möödunud elu kogemused ja surmalähedased kogemused) ja ilmingud. Sellistest asjadest on teatatud juba väga pikka aega.

2005. aastal ütles Nobeli preemia laureaat Brian Josephson, et paljud teadlased ei ole veel veendunud parapsühholoogia ja paranormaalsete nähtuste tõendamises. Josephson väidab, et mõned teadlased tunnevad end ebamugavalt seoses selliste ideedega nagu telepaatia ja et nende emotsioonid on mõnikord hinnangute andmisel takistuseks.

Mida parapsühholoogia uurib?

Parapsühholoogia hõlmab mitut peamist uurimisvaldkonda:

• Ekstrasensoorne taju (ESP) — vaatleb tajuvõimeid, mis ei tundu olevat seletatavad tuttavate meeltega (nt telepaatia, selgeltnägemine, prekognitsioon).
• Psühhokinees (PK) — uurib meelevõimet mõjutada materiaalseid süsteeme ilma tuntava füüsilise kontakti või tuntud energiaülekandeta.
• Anomaalsed kogemused — hõlmab surmalähedasi kogemusi (NDE), reinkarnatsioonikogemusi, lähemalt seletamatuid nägemusi ja "ilminguid".
• Meediad ja keskkonnailmingud — uuritakse väiteid kommunikatsioonist surnutega, poltergeisti‑sündmusi jt sarnaseid nähtusi.

Uurimismeetodid ja katsed

Parapsühholoogid kasutavad erinevaid lähenemisi, alates kontrollitud laborikatsetest kuni juhtumiuuringute ja anekdootlike kirjeldusteni. Mõned tuntumad meetodid:

• Ganzfeld‑protokoll — sensoorsete stiimulite vähendamine, et suurendada võimalust tuvastada tajutavat ESP‑mõju; selle ümber on palju debatti tulemuste tõlgendamisel ja reprodutseeritavuses.
• Randomiseeritud juhuarvugeneraatorite (RNG) testid — kasutatakse psühhokineesiuuringutes, kus kontrollitakse, kas mõttefookus mõjutab juhuslikku seeriat ületades juhuslikkuse ootust.
• Meta‑analüüsid ja statistiline kokkuvõte — mõnes valdkonnas on avaldatud meta‑analüüse, mis väidavad väikeste, kuid statistiliselt märgatavate efektide olemasolu; samas on neid tugevalt kritiseeritud valimivaliku, publikatsioon kallutuse ja metoodiliste piirangute tõttu.

Ajalugu ja tuntud uurijad

Parapsühholoogia juured ulatuvad 19. sajandi lõpusse ja 20. sajandi algusesse, kui tekkis huvi võrrelda subjektiivseid vaimse kogemuse kirjeldusi teaduslike metoditega. Mõned tuntud nimed valdkonnas on J. B. Rhine (kes aitas süsteemselt katsetada telepaatiat Duke'i ülikoolis), Robert Jahn (Princetoni PEAR‑labori juht, uuris inimteadvuse mõju seadmetele) ja William James (psühholoogia pioneeer, kes pööras tähelepanu pöördolevale fenomenoloogiale).

Kriitika ja teaduslik seisukoht

Parapsühholoogia on teadusmaailmas vastuoluline. Peamised kriitikapunktid:

• Reprodutseeritavuse puudumine — paljud positiivsed tulemused on osutunud korduvkatsetes nõrgaks või pole reprodutseeritavad sõltumatutes laborites.
• Metoodilised probleemid — halb kontroll, ebapiisavad blindaadid, väikesed valimid, eksperimentaatoriefekt ja p‑väärtuste vale käsitlemine võivad viia valepositiivsete tulemusteni.
• Pubikatsioonkalduvus ja failisahtli efekt — positiivsed tulemused avaldatakse tõenäolisemalt kui ebaõnnestunud katsed, mis moonutab ülevaateid ja meta‑analüüse.
• Teoreetiline seletamatus — puudub üldtunnustatud füüsika‑ või psühholoogiamudel, mis seletaks paranormalset nähtust kooskõlas teise rahvusvaheliselt kinnitatud teadusliku teadmisega.

Seetõttu on enamik tänapäeva teadlasi ettevaatlik või skeptiline ning parapsühholoogia ei kuulu üldise heakskiiduga teadusseadmiste tuumikusse.

Tõendite hindamine — kuidas läheneda väidetele

Kui kohtate väidet paranormaalse nähtuse kohta, aitavad järgnevad kriteeriumid selle usaldusväärsust hinnata:

• Kas leid on avaldatud eelretsenseeritud ajakirjas? Kas kirjeldatakse metoodikat piisava detailiga?
• Kas tulemust on sõltumatult korratud teistes laborites ja erinevate uurijate poolt?
• Kas uurimuses on kasutatud piisavalt tugevat statistikat, blindimist ja kontrollgruppe?
• Kas on arvestatud alternatiivseid loogilisi selgitusi (pettus, eksitus, juhuslikkus, soovmõtlemine)?

Praktilised ja kultuurilised aspektid

Isegi kui teaduslik‑empiriline tugi on piiratud, on paranormaalseid kogemusi kirjeldatud paljudes kultuurides ja religioonides, ning need kogemused võivad indiviidile olla sügava isikliku tähendusega. Samas tuleb selgete otsuste tegemisel ja tervishoius olla ettevaatlik — näiteks diagnooside, ravivõtete või finantsotsuste puhul ei tohiks tugineda kinnitamata paranormalsetele väidetele.

Seis praegu ja edasised uuringusuunad

Tänapäeval on parapsühholoogias jätkuvalt väikeseid uurimisrühmi ja huvilisi, kes püüavad parandada katsete metoodikat, suurendada läbipaistvust ja edendada sõltumatuid korduskatseid. Peamised vajadused valdkonnas on:

• raskesti manipuleeritavate ja hästi kontrollitud eksperimentide läbiviimine,
• sõltumatute korduste ja pre‑registreerimise (enne katsetamise avalikustamise) suurendamine,
• parimate metoodiliste tavade ja avatud andmete jagamise edendamine,
• teoreetiliste mudelite arendamine, mis oleksid kooskõlas teiste teadusharudega või selgitaksid nähtusi testitaval viisil.

Kokkuvõte

Parapsühholoogia püüab teaduslikult uurida vaevu seletatavaid vaimseid ja anomaalseid nähtusi. Valdkond on ajalooliselt rikas huvitavate juhtumite ja katsete poolest, kuid selle tulemuste tõlgendamine on keeruline metoodiliste piirangute, reprodutseeritavuse probleemide ja empiirilise tõenduse nappuse tõttu. Seetõttu on enamik teadlasi valdkonna suhtes skeptilised, kuigi mõned uurijad ja hooldajad jätkavad objektiivsete ja rangete meetodite arendamist, et uurida, kas ja millisel kujul on mingi paranormaalne fenomen reaalne.

Küsimused ja vastused

Küsimus: Mis on parapolügoon?

K: Milliseid sündmusi uurib parapsühholoogia?

K: Milliseid näiteid psüühilistest sündmustest uurib parapsühholoogia?

K: Kui kaua on psüühilisi sündmusi täheldatud?

K: Mida ütles Nobeli preemia laureaat Brian Josephson parapsühholoogia ja paranormaalsete nähtuste tõendite kohta?

K: Miks tunnevad mõned teadlased Brian Josephsoni sõnul ebamugavust selliste ideede suhtes nagu telepaatia?

K: Mis aastal tegi Brian Josephson oma avalduse parapsühholoogia ja paranormaalse tõendite kohta?

Otsing