Vietnami sõda (tuntud ka kui teine Indohiina sõda, Vietnami konflikt ja Vietnamis sageli ka Ameerika sõda) kestis Ameerika Ühendriikide suuremahuliste rindevägede osalusega ametlikult peamiselt aastatel 1965–1973. Konflicktis kohtusid kommunistlikult toetatud Vietnami Demokraatliku Vabariigi jõud ja Ameerika Ühendriikide ning nende liitlaste toetatud Vietnami Vabariigi väed. Sõjategevuse lõpetas Ameerika Ühendriikide otsese sõjalise kohaloleku lõpetamine ja 1975. aasta Saigoni langemine, mille tulemuseks oli Põhja-Vietnami võit ning riigi taasühinemine. Sõda oli nii Vietnami kui ka Ameerika ühiskonnas laiaulatuslikult mõjukas ning tekitas püsivaid arutelusid julgeolekupoliitika ja sõjaväelistest operatsioonidest.
Medal of Honor — kirjeldus ja taust
Teenetemärk, tuntud ingliskeelsena kui Medal of Honor, loodi Ameerika kodusõja ajal ning on Ameerika Ühendriikide kõrgeim sõjaline autasu. Selle annab välja Ameerika Ühendriikide valitsus teenekale relvajõudude liikmele, kes on silma paistnud erakordse vapruse ja eneseohverdusliku teguga vaenlase vastu võideldes. Autasu andmisel hinnatakse tegu kõrgeima sõjalise julguse, initsiatiivi ja kohusetunde alusel; otsuse teeb tavaliselt ametkondade hierarhia ettepanekuna, kinnitab Kongress ja annab ametlikult Presidente poolt. Selle medali iseloomu tõttu antakse see sageli pärast saaja surma (postuumselt).
Vietnami sõja Medal of Honor'i andmised ja andmete kokkuvõte
Vietnami sõja ajal anti kokku 248 Medal of Honor'it, millest 156 anti üle postuumselt. Auhindade jaotus relvajõudude lõikes oli järgmine:
- maavägi (Army): 161
- merejalavägi (Marine Corps): 57
- merevägi (Navy): 16
- õhujõud (Air Force): 14
Suur osa sellest auhindade mahust anti postuumselt, mis peegeldab Vietnami konflikti intensiivsust ja lahingute ohtlikkust.
Mõned tuntumad saajad ja nende teod
Vietnami sõja Medal of Honor'i saajate hulgas on mitu tuntud ja iseloomulikku lugu:
- Roger Donlon — tema nimel on sageli märgitud esimene Medal of Honor'i üleandmine Vietnami konflikti ajal; tunnustati mitme haavatud sõduri päästmise, esmaabi andmise ja rühma juhtimise eest vaenlase rünnaku ajal.
- Milton L. Olive III — esimene afroameeriklasest sõdur, kes sai Medal of Honor'i Vietnami sõjas; ta ohverdas end teiste päästmiseks, visates kehaga end langevarjuga visatud granaadi peale ja selle mõjul hukkudes.
- Riley L. Pitts — esimene afroameeriklasest ohvitser, kes sai sõja ajal Medal of Honor'i; tema auhinnatud tegu hõlmas ründeesmane tegevust vaenlase vastu, mille käigus ta hukkus.
- Thomas Bennett — tuntud kui sõjaväeteenistusest keelduja, kes teenis medikuna ning sai Medal of Honor'i oma vapruse ja hoolitsuse eest haavatute eest lahinguväljal.
- Kolm kaplanit said Medal of Honor'i oma teenete eest; nende hulgas oli Vincent R. Capodanno, mereväe kaplan, kes teenis merejalaväe pataljonidega ja oli laialdaselt tuntud kui "Grunt padre" (merejalaväelaste vaimulik kaaslane), kui hukkus oma hoolitsustöös ja väe moraali toetades.
Need näited annavad aimu Medal of Honor'i saajate erinevatest taustadest — tegu võib olla nii sõjaväelase otsesest rünnakust tulenev kangelastegu kui ka meditsiinitöötaja või vaimulik, kes kaitses teisigi, sageli ohverdades enda elu.
Mälestus ja tähendus
Medal of Honor'i saajad Vietnami sõjas on jäänud laialt mälestatuks nii ametlikes monumentides kui ka kohalikes ja riiklikes memoriaalides. Nende lood aitavad illustreerida konflikti inimlikku külge, julgust ja eneseohverdust, ent tekitavad ka küsimusi sõja põhjuste ja tagajärgede kohta. Medal of Honor jääb Ameerika sõjalise ülistuse kõrgeimaks tunnustuseks ning iga autasu taustal olev lugu on tõendiks lahinguväljal tehtud erakordsetest otsustest ja tegudest.
Kui soovite, võin koostada üksikasjalikuma nimekirja kõigist 248 Medal of Honor'i saajast Vietnami sõja ajal koos lühikirjeldustega iga autasustatava teo kohta.