Louise von Mecklenburg‑Strelitz (1776–1810) — Preisi kuninganna

Mecklenburg-Strelitzi hertsoginna Louise (saksa keeles Luise Auguste Wilhelmine Amalie Herzogin zu Mecklenburg; 10. märts 1776 – 19. juuli 1810) oli Preisi kuninga Friedrich Wilhelm III abikaasa ja Preisimaa kuninganna. Ta sündis Mecklenburg‑Strelitzi hertsogliku suguvõsa liikmena ning oli tütar hertsog Karl II‑st ja hertsoginna Friederike’ist. Louise abiellus tulevase kuningaga 1793. aastal ning sai varsti perekonna ja rahva kõrgelt armastatuks tänu oma lihtsale käitumisele, isiklikule kütkestavusele ja tugevale moraalsele autoriteedile.

Võimulolek ja poliitiline roll

Pärast oma abikaasa troonile tõusu 1797. aastal arendas Louise tihedaid suhteid riigi kõrgemate ametnike ja ministritega ning temast sai valitsuses märkimisväärne mõjuvõim. Kuninganna püüdis pidevalt olla kursis õukonna ja riigi poliitiliste arengutega ning uus kuningas konsulteeris temaga riigiasjades juba valitsemise algusest peale. Louise toetas mõtteid riigi moderniseerimisest ning seisis moraalselt ja isiklikult selle eest, et Preisimaa tugevneks — nii sõjalistes kui ka siseriiklikes küsimustes.

Periood Napoleoni sõdade eel ja sõja ajal

Kuigi Preisimaa ei olnud 1795. aastast korraks järjest sõjaliselt aktiivne, valitses riigis enesekindlus oma armees ja juhtkonnas, et suudetakse edukalt Napoleoni vägedele vastu astuda. Kuningas, kellel algselt oli kõhklusi, andis lõpuks järele kuninganna ja perekonna survele ning astus Prantsuse keisriga vastasseisu. Preisi vägede mobilisatsioon viis 1806. aasta oktoobris katastroofilise lahinguni Jena‑Auerstedti vastu — Preisimaa väed said rängalt lüüa ja sõjategevuse jätkamine muutus äärmiselt raskeks. Kuningas ja kuninganna olid Jena lahingusse saatnud oma vägesid (Louise'i kohta on jutustatud, et ta oli riietatud „nagu amatsoon”), kuid pärast kaotust pidid nood Prantsuse vägede eest põgenema.

Põgenemine ja kohtumine Napoleoniga Tilsitis

Napoleon okupeeris Berliini ning kuninglik perekond põgenes talve tingimustes ida poole, lõpuks kuni Königsbergi piirkonda. Teekond oli raske: puudus toit ja joogivesi ning reisimine toimus sageli vaesetes tingimustes — nagu üks tunnistaja mainis, pidi kuningas ja kuninganna jagama magamiskohta „ühes viletsas rehemajas, mida nad kutsuvad majadeks”.

1807. aasta rahuläbirääkimised, mis kulmineerusid Tilsiti rahulepingutega, lõpetasid sõja aga Preisimaa jaoks äärmiselt ebasoodsalt: Preisimaa pidi loovutama suure osa oma territooriumist. Louise nõustus vastumeelselt Napoleoniga kohtuma, lootuses päästa, mis päästa annab. Ta palus keisrilt eraviisilist audientsi ja, kui see lubati, püüdis ta oma isikliku esinemise, veetluse ja veendumuse kaudu panna Napoleoni leebematele tingimustele. Kuigi keisrile avaldas tema graatsia ja otsusekindlus muljet, see ei muutnud Napoleoni otsust — tingimused jäid karmiks. Kuninganna Louise'i julged läbisõidud ja avalik advokatuur Preisimaa huvide kaitsel jäävad paljudele tulevastele põlvkondadele oluliseks kangelaslikuks näiteks.

Toetus reformidele ja sotsiaalne tegevus

Kuigi Louise ei olnud ametlikult riigiminister, toetas ta moraalselt ja isiklikult Preisimaa reformimeelsust pärast 1806.–1807. aasta sõjakatastroofi. Ta seisis muutuste eest, mis olid vajalikud riigi elujõu taastamiseks — nii sõjaväe, halduse kui ka majanduse ja hariduse alal. Paljud tollased reformid, mida viisid ellu isikud nagu baron vom Stein, Karl August von Hardenberg, Gerhard von Scharnhorst ja August Neidhardt von Gneisenau, leidsid kuningapaarilt kaastunnet ja mõnel puhul otsest toetust. Samuti oli Louise tuntud heategevuse, sõjaväehaiglate ja vaeste abistamise poolest ning tema ema- ja rahva‑peegeldav kuvand tugevdas tema populaarsust rahva seas.

Surm ja pärand

19. juulil 1810 suri kuninganna oma abikaasa süles lühikese haiguse tagajärjel. Tema surma põhjuseks pidasid paljud alamad ja kaasaegsed ka Prantsuse okupatsiooni põhjustatud vaimset ja füüsilist kurnatust ning sõjajärgseid raskusi. Louise jättis maha mitu last; kõige tuntumad olid tema pojad Friedrich Wilhelm IV ja Wilhelm, kellest mõlemast said hiljem Preisimaa kuningad (ning Wilhelmist lõpuks Saksamaa keiser). Abikaasa jaoks tähendas tema surm suurt isiklikku ja valitsemuslikku kaotust — Napoleoni kuulsamatest kommentaaridest on see, et kuningas „on kaotanud oma parima ministri”.

Järgnev mõju ja mälestus

Louise'i kuju kujunes 19. sajandi esimesel poolel tähtsaks rahvuslikuks sümboliks: teda mälestati kui vooruslikku, isetu ja vaprat kuningatari, kes seisis rahva ja riigi eest ka rasketel aegadel. Paljud hilisemad mälestusmärgid, monumendid ja kunstiteosed tõid esile tema ilu, emalikku soojust ja rahvuslikku pühendumust. Louise'i lugu — eriti tema kohtumine Napoleoniga ja tema pühendumus Preisimaa päästmisele — jäi osa Saksamaa ja Preisimaa kollektiivsest mälust ning inspireeris patriootlikku meeleolu järgmiste põlvkondade ajal.

Louise'i elu ja tegevus avaldasid tugeva mõju nii oma kaasaegsetele kui ka järgnevale ajaloolisele tõlgendusele: teda meenutatakse kui kuningatari, kelle isiklik julgus, moraalne autoriteet ja kaastunne jätsid kestva jälje Preisimaa ajaloole.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Mecklenburg-Strelitz'i kuninganna Louise?

K: Millist rolli mängis ta Preisimaa valitsuses?

Küsimus: Millise sündmuse tõttu astus Preisimaa sõda Prantsusmaaga?

K: Kuidas reageeris Napoleon Berliini okupeerimisel?

Küsimus: Millised olid kuninganna Louise'i jõupingutused Napoleoniga Tilsitis peetud läbirääkimiste ajal?

Küsimus: Kuidas reageeris kuningas Friedrich Wilhelm oma naise surmast kuuldes?

K: Kas oli spekulatsioone selle kohta, mis põhjustas kuninganna Louise'i varajase surma?

Otsing