Max Ferdinand Perutz FRS OM CBE (19. mai 1914 - 6. veebruar 2002) oli Austria päritolu Briti molekulaarbioloog. Ta sündis Viinis, Austrias, juudi perekonnas ning asus 1936. aastal õppima ja töötama Cambridge'is (Peterhouse'i kolledžis). Pärast 1938. aasta Anschluss'i ja Austria annekteerimist natside poolt jäi Perutz alaliselt Suurbritanniasse ning tegi 1930. ja 1940. aastatel oma teadustöö vundamendi Cambridge'is.
Teadustöö ja meetodid
Perutz oli üks varaseid teadlasi, kes rakendas valgustruktuuride uurimisel süsteemselt röntgenkristallograafiat. Tema töö keskendus eelkõige globulaarsetele valkudele ja eriti hemoglobiini struktuurile. Perutz arendas ja kasutas meetodeid, mis aitasid lahendada kristallograafias tuntud „faasiprobleemi” — näiteks raskemetall-derivaatide ja isomorfse asenduse (isomorphous replacement) lähenemisi — ning tõi seeläbi esile elektronitiheduse kaardid, millelt sai konstrueerida aatomilisi mudeleid.
1962. aastal jagas ta Nobeli keemiaauhinna John Kendrew'ga; auhind anti nende töö eest globulaarsete valkude struktuuri uurimise eest — Kendrew keskendus müoglobiinile, Perutz hemoglobiinile. Perutzi uuringud tõid selguse selliste valkude kolmemõõtmelise ülesehituse ja funktsiooni seoste kohta ning aitasid avada ukse kaasaegsele molekulaarbioloogiale.
Karjäär, juhtimine ja panus Cambridge'i teadusesse
Ta asutas ja juhatas Cambridge'is asunud Medical Research Councili Laboratory of Molecular Biology (MRC LMB) aastatel 1962–1979. Selle laboratooriumi töökultuur ja koostöösoodne struktuur meelitaski ligi mitmeid silmapaistvaid teadlasi ning MRC LMB-st on pärit arvukalt suuri avastusi — kokku on seotud laboriga vähemalt neliteist Nobeli preemia saajat. Perutz rõhutas interdistsiplinaarsust: keemia, füüsika ja bioloogia koostööd, mis oli määrava tähtsusega molekulaarbioloogia kujunemisel.
Autasud ja tunnustus
Perutz sai kogu oma karjääri jooksul mitmeid kõrgeid autasusid ja tunnustusi. Peamised neist on tema kuulumine Royal Society'i (FRS), samuti riiklikud ordenid CBE ja OM. Tema teadustöö eest anti talle 1971. aastal Kuningliku Ühingu (Royal Society) kuninglik medal ning 1979. aastal anti talle üks vanimaid ja mainekamaid teadusauhindu — Copley medal.
Sõjaaegne tegevus ja hilisem elu
Teise maailmasõja ajal osales Perutz sõjaga seotud teadustöös ja töötas selleks ajaks ka Kanadas; pärast sõda naasis ta Cambridge'i, kus jätkas kristallograafilisi uurimusi, juhendamist ja teadusorganisatoorset tööd. Perutz avaldas ka populaarsemaid akadeemilisi kirjutisi, mis käsitlesid nii teaduse ajalugu kui teaduse ühiskondlikke aspekte.
Pärand ja tähtsus
Max Perutzit peetakse üheks olulisemaks isikuks molekulaarbioloogia varastes arenguetappides. Tema meetodid ja ideed röntgenkristallograafia rakendamisel valgustruktuuride uurimisel on aluseks tänapäevasele struktuuribioloogiale, mida arendatakse edasi nii röntgenkrüstallograafia, krüo-EM kui ka teiste meetoditega. Tema juhtimine MRC LMB-s ning õpetus ja juhendamine viljelesid terve põlvkonna teadlasi, kelle töö on mõjutanud nii biomeditsiini kui ka põhiteadusi. Perutz jääb meelde nii kui edasiviiv teadlane kui ka teaduse eetika ja inimlikkuse eest seisja; tema töö ja pärand on säilinud tähtsana ka tänapäeva molekulaarbioloogia kontekstis.