Melvin Ellis Calvin (8. aprill 1911 – 8. jaanuar 1997) oli Ameerika Ühendriikide keemik, kes on kuulus eelkõige fotosünteesi süsinikuringe avastamise poolest. Ta on tuntud Calvini tsükli avastajana koos kolleegidega Andrew Bensoniga ja James Basshamiga; selle töö eest pälvis ta 1961. aastal Nobeli keemiapreemia. Calvin veetis suure osa oma viie aastakümne pikkusest karjäärist California Ülikoolis Berkeleys, kus ta juhtis uurimisrühmi ja juhendas nooremaid teadlasi.

Teadustöö ja Calvini tsükkel

Kasutades süsiniku-14 isotoopi kui jälgimisainet, kaardistasid Calvin ja tema kolleegid kogu teekonna, mida süsinik läbib taime fotosünteesi käigus. Uurimus algas CO2 (süsinikdioksiidi) seotuse jälgimisest taimelehtede poolt ja lõppes selle muundamisega süsivesikuteks ning muudeks orgaanilisteks ühenditeks. See töö selgitas üksikasjalikult, kuidas süsinik fikseeritakse ja ringlusse läheb rakkudes, ning andis aluse tänapäevasele arusaamale autotroofse süsiniku fikseerimisest.

Meetodid ja tähtsus

Calvin ja tema meeskond kasutasid radioaktiivset märgistust koos keemiliste eraldus- ja analüüsimeetoditega (sh lahuste ja kromatograafiliste tehnikaid), et identifitseerida fotosünteesi vaheühendid ja järjestada need biosünteesiteekonnal. Nad näitasid ka, et päikesevalgus mõjutab taimede klorofülli, toimides energiatarnijana, mis käivitab organiliste ühendite tootmise ning võimaldab energia ja süsiniku talletamist biomolekulides.

Karjäär, tunnustused ja ametikohad

Calvin pälvis 1961. aastal Nobeli keemiapreemia oma töös fotosünteesi süsiniku ringe selgitamisel; antud aastal oli ta ainsana selle preemia laureaat. 1950. aastatel oli ta üks esimesi üldiste süsteemide uurimise ühingu (Society for General Systems Research) liikmeid, mis peegeldas tema huvi interdistsiplinaarsete ja süsteemsete lähenemiste vastu bioloogias ja keemias. 1963. aastal anti talle molekulaarbioloogia professori lisanimetus, mis tähistas tema rolli bioloogia ja keemia piirimail töötava teadlasena.

Muud huvid ja pärand

Lisaks põhiteadusele huvitusid Calvin ja tema uurimisgrupp ka rakendusuuringutest, näiteks fotosünteesi mehhanismide mõistmise kasutamisest põllumajanduse, biokütuste ja energia kontekstis. Calvini töö aitas luua aluse rakkude ainevahetuse mõistmiseks ning tema avastused on endiselt moodustavad tänapäevastes biokeemilistes õpikutes ja fotosünteesi uuringutes. Calvini tsüklit nimetatakse tihti ka Calvini–Bensoni–Basshami tsükliks (Calvin–Benson–Bassham cycle).

Kirjandus ja isiklik elu

Kolm aastakümmet pärast Nobeli preemia saamist kirjutas Melvin Calvin autobiograafia pealkirjaga "Valguse jälgedes: teaduslik odüsseia", kus ta kirjeldab oma uurimistööd, teaduslikku lähenemist ja elu ülikoolikeskkonnas. Tema karjäärist ja elust on avaldatud mitmeid ülevaateid ning tema töö jääb tähtsaks sillaks keemia, bioloogia ja keskkonnateaduste vahel.

Oluline: Calvini töö süsiniku jälgimise meetoditega ja fotosünteesi mehhanismide lahtimurdmine on andnud aluse nii teoreetilisele biokeemiale kui ka praktilistele rakendustele, mis käsitlevad energia- ja toidutootmist ning kliima ja süsiniku ringluse mõistmist.