Bossa nova on Brasiilia muusika liik, mis tekkis 1950. aastate lõpus Rio de Janeiros. Sõna-sõnalt tähendab bossa nova "uut suundumust" ja see nimetus peegeldab žanri teadlikku katset luua samba ja teiste kohalike traditsioonide põhjal peenema, sisemise rütmi ja harmoonilise nüansiga stiil. Antonio Carlos Jobim ja João Gilberto on bossa novat kui žanri arendanud ja populariseerinud: Joãol on oluline roll esituse ja kitarri rütmimustri kujundajana ning Jobim oli üks productiivsemaid heliloojaid. Esimese suure rahvusvahelise läbimurde tõi laiemale publikule laul The Girl From Ipanema (portugali keeles Garota de Ipanema), mille on kirjutanud Jobim ja tekstiautor Vinícius de Moraes; selle kuulsust aitas veelgi kasvatada Stan Getzi ja Astrud Gilberto osalus.

Päritolu ja ajalugu

Bossa nova tekkis 1950. aastate lõpu kultuurilises keskkonnas, kus noored muusikud segasid traditsioonilist sambast pärinevaid rütme modernseima džässi harmooniaga ning kohandasid seda esituse ja intensiivsuse poolest vaiksemaks, intimistlikumaks vormiks. Aastatel 1958–1965 kujunes bossa novast kõrgetasemeline stiil, mille tuntust aitas laialdaselt levitada nii kohalike salongividevike plaatide ilmumine kui ka USA jazzmuusikute huvi — näiteks Stan Getz ja Charlie Byrd salvestused 1962. aastast ning album Getz/Gilberto (1964), mis võitis Grammyl mitu auhinda.

Helikeel ja rütm

  • Harmoonia: bossa nova kasutab sageli džässist pärit pikendatud ja värvitud akorde (7., 9., 11. ja 13. akordid, alteratsioonid), mis annavad muusikale peene ja mitmekihilise kõla.
  • Rütm: kuigi juured on sambas, on bossa nova rütm õrnem ja nüansirohkem. Karakteristlik on kitarri rütmimuster (nn batida), kus bassimiss järgneb täpsele off‑beat‑aktsendile ning luuakse kergelt lüüriline, kõndiv tundevoog.
  • Esitusviis: laul on sageli madala intonatsiooniga, pehme ja pigem rääkiv kui jõuline. Düskoorumiline, pehme fraasimine on osa bossa nova lauluvoolust.

Instrumendid ja esituse iseloom

Bossa novat esitatakse tavaliselt klassikalise kitarri ja klaveri saatel. Kitarri puhul on levinud nylon-keel ja sõrmega mäng, mis jäljendab löökpillide rütmijooni. Lisaks kasutatakse tihti:

  • pehmeid löökpille (pandeiro, väiksemad trummid, bongo tüüpi helid)
  • keelpille või orkestratsiooni stuudioväljaannetel
  • saksofoni ja trompetit, eriti kui tegu on bossa nova ja džässi kokkupuutega

Tekstid ja teemad

Bossa nova laulutekstid on tihti poeetilised, melanhoolsed või romantilised. Levinud on lood linlikest õpetustest, armastusest, igatsusest ja looduse, eriti mere ja rannapiirkondade, kujutamisest — mõjuval näitel on Ipanema ranna kujutamine The Girl From Ipanema's. Tekstile asetatakse rõhk helilise fraasi ja vokaalse tundlikkuse kaudu; meloodiad ja sõnad töötavad sageli õrnalt koos, mitte mitte‑dramaturgiliselt nagu paljudes populaarmuusika vormides.

Kõikvõimalik mõju ja tähtsamad esinejad

Bossa nova mõjutas tugevalt nii Brasiilia populaarset muusikat (MPB — Música Popular Brasileira) kui ka rahvusvahelist džässimaailma. Lisaks Jobimile ja João Gilbertole kuuluvad žanri olulisemate autorite ning esitajate hulka Vinícius de Moraes, Luiz Bonfá, Baden Powell, Elis Regina, Marcos Valle ja paljud teised. Rahvusvaheliselt aitasid bossa noval levi tuua muusikud nagu Stan Getz, Charlie Byrd ja bändid, kes lisasid stiilile džässilise improvisatsiooni.

Tuntud salvestised ja soovitused kuulamiseks

  • João Gilberto — Chega de Saudade (1958) — üks esimesi ja mõjukamaid bossa nova lindistusi.
  • Antonio Carlos Jobim — mitmed palad, sealhulgas Garota de Ipanema (The Girl From Ipanema).
  • Stan Getz & João Gilberto — Getz/Gilberto (1964) — rahvusvaheline hitt ja oluline ristumispunkt džässi ja bossa nova vahel.

Järeldus

Bossa nova on Brasiilia muusika eripärane sulam: ta võtab samba rütmilise ja emotsionaalse aluse ning liidab selle džässi harmoonia ja peenema esitustavaga. Nende tunnuste kombinatsioon on loonud elegantselt intiimse ja ajatu muusikastiili, mis on mõjutanud mitmeid žanre kogu maailmas ning jätkab kuulajate köitmist tänini. Nagu Joachim Ernst Berendt on märkinud, on bossa nova kombinatsioon sambast ja cool jazzist — see "jahe tundlikkus" eristabki stiili teistest Brasiilia rütmidest.