Toots Thielemans — Belgia jazzharmoonikavirtuoos (1922–2016)
Toots Thielemans (1922–2016) — Belgia jazzharmoonikavirtuoos, kitarri- ja harmoonikamängu legend, NEA Jazz Master, tuntud meloodiate, filmisoundtrackide ja ikoonilise vilistuse poolest.
Jean-Baptiste Frédéric Isidor, parun Thielemans (29. aprill 1922 – 22. august 2016), tuntud kui Toots Thielemans, oli Belgia jazzmuusik, kelle nime seostatakse eelkõige chromaatilise suupilli (harmoonika), kitarri ja vilistamise erakordse vürtsikusega. Ta on laialdaselt tunnustatud ühe 20. sajandi mõjukama harmoonikamängijana ning oli karjääri vältel nii bändiliider, soovitud studiomuusik kui ka saatejuht.
Varajane elu ja karjääri algus
Thielemans sündis Brüsselis ja sai muusikalisi algteadmisi noores eas. Alguses mängis ta kitarri ning hiljem hakkas keskenduma chromaatilisele suupillile, millele ta andis jazzikõla ja laia ilme. 1940. ja 1950. aastatel esines ta Euroopa klubides ja orkestrites ning kujundas end kiiresti rahvusvaheliselt inglitatavaks jazzmuusikuks.
Muusika ja stiil
Toots Thielemansi mäng on iseloomulik soe, meloodiline ja väga väljendusrikas. Tema tehniline meisterlikkus chromaatilisel suupillil andis sellele pillile uue staatuse jazzis — mitte ainult efektseks solistiks, vaid ka harmooniliseks ja rütmiliseks partneriks bändis. Lisaks suupillile mängis ta sageli kitarri ja kasutas vilistamist kui isikupärast, kohe äratuntavat häälelis-väljendusvahendit.
Kuulsaimad teosed ja stuudiotöö
Üks Thielemansi tuntumaid palu on tema enda kirjutatud standard Bluesette (1962), kus kõlab tema vilistamine ja kitarriimprovisatsioon — see sai kiiresti rahvusvaheliseks jazziklassikaks. Ta oli hinnatud sessioonimuusik ja osales arvukatel filmide ning telesaadete heliribadel, samuti reklaamides: USA avalikkusele jäi ta eriti meelde Old Spice’i parfüümi reklaamide meloodia vilistajana.
Koostööd ja mõju
Karjääri jooksul tegi Thielemans koostööd paljude tuntud jazzimuusikute ja bändidega ning oli hinnatud partner nii stuudios kui kontsertlavadel. Tema töö aitas elevandida suupilli rolle jazzis ning mõjutas mitut järgmise põlvkonna muusikut.
Auhinnad ja tunnustused
- 2009 — ristitud NEA Jazz Master’iks (National Endowment for the Arts), mis on USA jazzmuusikute kõrgeim auhind;
- Belgias pälvis ta mitmeid riiklikke lihtsaid ja autasusid ning 2001. aastal anti talle aadlitiitel (parun).
Pärand
Toots Thielemans suri 22. augustil 2016. Tema laulud, soolod ja ainulaadne pillikeel on jätnud püsiva jälje jazziajalukku: paljud muusikud ja kuulajad tunnustavad teda kui inimest, kes laiendas chromaatilise suupilli võimalusi ja muutis selle tänapäevaseks jazzipilliks. Tema looming — eriti Bluesette — kõlab ikka veel nii kontsertidel kui raadios ja esindab tema leiutisvõimet ning meloodilist kujutlusvõimet.
Lisateavet tema plaadistuudio tööde, täpsema diskograafia ja eluloo kohta leiab muusikatööstuse allikatest ja pühendatud biograafiates.
Karjäär
Thielemans alustas oma karjääri kitarristina. 1949. aastal osales ta Pariisis džemmisessioonil koos Sidney Becheti, Charlie Parkeri, Miles Davise, Max Roachi ja teistega. 1949. ja 1950. aastal osales ta Benny Goodmani Euroopa tuuridel. Oma esimese plaadi tegi ta Pariisis koos bändikaaslase, tenorsaksofonist Zoot Simsiga. 1951 sai temast Bobbejaan Schoepeni bändi liige.
Ta kolis USAsse 1952. aastal. Ta oli Charlie Parkeri All-Stars'i liige ning töötas koos Miles Davise ja Dinah Washingtoniga. Ta mängis ja salvestas koos Ella Fitzgeraldi, Jaco Pastoriuse, Peggy Lee, George Shearing Quinteti, Quincy Jonesi, Oscar Petersoni, Bill Evansi, Paul Simoni, Billy Joeli, The Happenings'i, Astrud Gilberto, Shirley Horni, Elis Regina ja teistega.
Toots Thielemans'i jazzistandard on "Bluesette", kus ta kasutas pilli ja kitarri koos. Esmakordselt salvestas Toots selle 1962. aastal, sõnad lisas Norman Gimbel ja laulust sai suur ülemaailmne hitt. Tema harmoonikamängu võib kuulda ka sellistes filmides nagu Midnight Cowboy, Jean de Florette, Sugarland Express, The Yakuza, Turkish Delight, The Getaway, French Kiss, Dunderklumpen. Tema muusika kõlas ka telesaadetes, sealhulgas "Sesame Street", Belgia telesarjas "Witse" ja Hollandi telesarjas "Baantjer". Ta tegi muusika 1974. aasta Rootsi filmile "Dunderklumpen!". Samuti andis ta hääle animafilmi tegelasele Pellegnillot'le.
Tema pillimängu ja harmoonikamängu võib kuulda aastate jooksul tehtud Old Spice'i raadio- ja telereklaamides. 1980ndatel esines ta koos bassisti ja helilooja/ansamblijuhi Jaco Pastoriusega. 1983. aastal osales ta Billy Joeli albumil "An Innocent Man" ja tema kaubamärgiks olevat huulpillikat võib kuulda laulus "Leave a Tender Moment Alone". Aasta hiljem esines ta Julian Lennoni laulus "Too Late For Goodbyes" albumilt Valotte. 1984. aastal salvestas ta Billy Eckstine'i viimase albumi (I Am A Singer). 1998. aastal andis ta välja prantsuse stiilis albumi "Chez Toots". See sisaldas plaati "Les Moulins De Mon Coeur" ("Minu südame möldrid"), kus külalisesineja oli Johnny Mathis.
Lisaks oma populaarsusele muusikuna meeldis talle ka tema tagasihoidlikkus ja lahke käitumine. 2001. aastal aunistas Belgia kuningas Albert II Thielemani paruniks.
Otsige