Copiapó 2010: San José kaevanduse kokkuvarisemine ja 33 kaevuri päästmine

Copiapó 2010: San José kaevanduse kokkuvarisemine ja 33 kaevuri vapustav päästmine — sügavus, päästetehnika, inimlood ja õiguslikud tagajärjed

Copiapó 2010. aasta kaevandusõnnetus oli kaevandusõnnetus, mis juhtus 5. augustil 2010, kui Tšiilis Copiapó lähedal asuv San José vask-kullakaevandus varises kokku. See jättis 33 kaevurit lõksu umbes 700 meetri sügavusele maa alla ja tekitas ülemaailmse tähelepanu, meediajälgimise ning ulatusliku rahvusvahelise päästeoperatsiooni.

Põhjused ja olukord kaevanduses

San José kaevandus asub Copiapóst umbes 45 kilomeetri kaugusel põhjas, Atacama piirkonnas. Kaevanduses oli varem esinenud ohte ja juhtumeid, sealhulgas surmaga lõppenud õnnetus. Tšiili valitsuse 2010. aasta juulis koostatud uurimisaruandes märgiti, et kaevanduse omanikud polnud piisavalt tugevdanud tunnelite katuseid ja see tugevdamise puudumine aitas kaasa kokkuvarisemisele. On tekkinud vaidlusi selle üle, miks kaevandust ei suletud ega kontrollitud rangemalt enne õnnetust.

Kaevurite elu maa all ja esimene kontakt

33 meest jäid umbes 700 meetri sügavusele ja ligikaudu 5 kilomeetri kaugusele kaevanduse sissepääsust. Nad elutsesid kitsas püsihoones (refugios), kus oli piiratud ruum, vähene valgus ja piiratud õhuringlus. Tänu kiiretele improvisatsioonilistele lahendustele ja meeskonnatööle õnnestus neil ellu jääda: pinnalt toimetati neile läbi kitsaste puuraukude vett, toitu, ravimeid ja muid vajalikke vahendeid. Kaevurid jagasid toitu ja vett, säilitasid distsipliini ning püüdsid hoida üksteise moraali kõrgel.

Päästeoperatsioon

Päästeoperatsioon oli üks tehniliselt keerukamaid ja avalikkuse huviorbiidis olnud ettevõtmisi 21. sajandil. Operatsioonis osalesid Tšiili ametivõimud, kohalikke päästemeeskondi ja mitmeid rahvusvahelisi eksperte ning ettevõtteid. Samuti pakkusid abi ja nõu USA kosmoseagentuur NASA, mis saatis meeskondi meditsiinilise ja psühholoogilise toe ning tehnilise nõustamisega.

• Sõltuvalt maaalusest olukorrast viidi läbi mitu puurimisstrateegiat (tavaliselt nimetatud erinevate „plaanidena”), et avada puurauk, mille kaudu saaks esmalt saata toitu ja pidama hiljem ka inimtransporti võimaldavat toru.
• Peamiseks lahenduseks osutus suur läbimõõduga puurauk, mille kaudu lasti maa alla spetsiaalne päästekapsel.
• Päästekapsel, mille nimeks sai Fénix, ehitati ja testiti spetsiaalselt selleks operatsiooniks (valmistasid seda nii Tšiili insenerid kui ka rahvusvahelised koostööpartnerid). Esialgne prototüüp Fénix 1 testiti ja seejärel kasutusse võetud täiustatud Fénix 2 võimaldas turvalise ülestoomise.

Kaevurid leiti elus 22. augustil 2010, 17 päeva pärast kokkuvarisemist, kui päästemeeskond lõi väikese puuraugu ja puuris toru, mille kaudu saadeti tuhandeid sõnumeid, toitu ja esmatarbeid. Täielik evakueerimine pinnale toimus 69 päeva pärast õnnetust: 13. oktoobril 2010 jõudis pinnale esimene päästetu, Florencio Ávalos. Pärast seda järgnes ülejäänud grupp; kõik 33 kaevurit toodi pinnale elusalt ja neid tervitati ulatuslikku meediaülekandesse ja suure rahvahulga poolt.

Mõju ja järelmõjud

See päästeoperatsioon mõjutas Tšiili ühiskonda, poliitikat ja rahvusvahelist koostööd järgmiselt:

• Pääste tõstis esile maapõueohutuse, kaevanduste regulatsiooni ja omanikukohustuste tähtsuse; paljud nõudmised ranged järelevalve ja kontrolli järele said suurema kaalutuse.
• Rahvusvaheline toetus ja tehniline abi (sh NASA) demonstreerisid, kuidas eri riikide eksperdid suudavad keerulisi päästeoperatsioone ellu viia.
• Kaevurid ja nende pered said meedia- ja avalikkuse tähelepanu. Mitmed kaevurid osalesid hiljem avalikes sündmustes, kirjutavad memuaare ning neist tehti filme ja dokumentaalfilme (nt film "The 33").
• Omanike ja ettevõtte tegevuse suhtes algatati õiguslik uurimine; tekkisid arutelud tööohutuse, vastutuse ja hüvitise üle. On olnud ka teateid, et mõned ettevõtted pidasid võimalikuks pankrotiteateid pärast päästmist, kuid õiguslikud protsessid ja lepingulised lahendused varieerusid.

Terviseküsimused ja nõustamine

Pinnale toodud mehhanisme tervishoiutöötajad kontrollisid koheselt: toitumuslik taastumine, vigastuste ravi ja psühholoogiline abi olid prioriteediks. Pikemat mõju tervisele ja vaimsele seisundile hinnati ja toetati ka edaspidi — mitmed kaevurid vajasid hiljem meditsiinilist või psühholoogilist abi. Mõned neist on hiljem rääkinud elukestvatest tagajärgedest, teised on suutnud oma elu taas üles ehitada.

Mälestus ja tähendus

San José päästmine jäi ajalukku kui sümbol visadusest, koostööst ja tehnilisest oskusteabest. Lugu \"Los 33\" (33 kaevurit) on muutunud ülemaailmseks looga, mis illustreerib nii tööohutuse probleeme kui ka inimeste vastupidavust äärmuslikes olukordades.

Oluline kuupäev: 13. oktoober 2010 — Florencio Ávalos jõudis pinnale; see päev tähistas päästeoperatsiooni tipupunkti, mille käigus kõik 33 kaevurit toodi elusalt üles.

Küsimused ja vastused

K: Millal toimus Copiapó kaevandusõnnetus?

K: Mitu kaevurit jäi õnnetuses lõksu?

K: Kus asub San José kaevandus?

K: Kui sügaval olid kaevurid maa all lõksus?

K: Miks toimus kaevanduse kokkuvarisemine?

K: Kas kaevanduses on varem toimunud õnnetusi?

K: Kes oli esimene päästetud kaevur?

Otsing