Mary Wollstonecrafti „Naise õiguste kaitse” (1792) — teos, ajalugu ja tähendus

Mary Wollstonecrafti „Naise õiguste kaitse” (1792): teose ajalooline kontekst, mõju ja tähendus hariduse, soolise võrdõiguslikkuse ning feministliku mõtte arengus.

A Vindication of the Rights of Woman: with Strictures on Political and Moral Subjects on Mary Wollstonecrafti 1792. aastal kirjutatud raamat, mida tänapäeval tihti nimetatakse üheks esimeseiks ja mõjukaimaks tekstiks feminismi ajaloos. Teoses kritiseerib Wollstonecraft oma aja arusaamu, mille kohaselt 18. sajandil pidi naiste haridus piirduma vaid väheste aluste ja ilude õpetamisega. Ta väidab, et naised peaksid saama tõsiseltvõetava hariduse, mis valmistab neid ette nii ühiskuslikeks kohustusteks kui ka isiklikuks mõtlemiseks ning enesemääratluseks. Haritud naine on tema järgi mitte ainult lapsekasvataja ja abikaasa, vaid võimeline olema ka võrdväärne kaaslane, mitte lihtsalt kaunistus või varaks, kellega abielus kaubeldakse. Wollstonecraft rõhutab, et naised on inimesed ning seetõttu väärivad samasuguseid põhiõigusi nagu mehed.

Sisu ja põhiargumendid

Raamat on argumenteeriv esseekogumik, milles Wollstonecraft käsitleb haridust, moraali, abielu ja ühiskondlikke rolle. Peamised punktid on:

• Õigus kvaliteetsele haridusele: naised vajavad samasugust ratsionaalset haridust nagu mehed, sest see kasvatab iseloomu, kõlblust ja mõtlemisvõimet.
• Kriitika sensitiivsuse ihale: ta heidab ette tollastele õpetustele, mis soodustasid naiste liigset emotsionaalsust ja hellust, sest need piirasid naiste enesearengut.
• Abielu ja partnerlus: Wollstonecrafti arvates peaks abielu põhinema kaasluses ja vastastikusel austusel, mitte vaid mehe võimul ega naise allumisel.
• Ühiskondlik mõju: kuna naised sageli kasvatavad lapsi ja kujundavad tulevasi kodanikke, on nende harimine ühiskonna huvides.

Kirjutamise taust

Teos sündis otse poliitilise ja intellektuaalse arutelu taustal: 1791. aastal koostas Charles-Maurice de Talleyrand-Périgord raporti Prantsuse Rahvusassambleele, mis soovitas naistele pigem väga piiratud algharidust. Wollstonecraft võttis selle raporti üheks otsekoheseks sihtmärgiks ja kirjutas kiirelt vastuse, sest tahtis reageerida käimasolevatele aruteludele. Ta plaanis küll kirjutada teise köite läbimõeldumalt, kuid suri enne selle valmimist.

Vastuvõtt ajal ja hiljem

Kõrvalised tegelased ning kaasaegsed arvamused olid vahelduvad: teos pälvis nii kiitust kui ka teravat kriitikat. Mõned tollased lugejad ja kriitikud hindasid tema argumentide selgust ja julgust; teised, eelkõige konservatiivsemad hääled, mõistsid ta hukka. Paljud hilisemad kommentaatorid on rääkinud sellest, et Wollstonecrafti maine kannatas eriti tugevalt pärast tema elukaaslase William Godwini "Memoirs of the Author of A Vindication of the Rights of Woman" (1798) avaldamist, milles ilmusid intiimsemad teabelõigud tema elust. Tegelikult sai "The Rights of Woman" esmakordselt 1792. aastal ilmudes üsna palju tähelepanu ning mõningad kaasaegsed lugejad pidasid seda silmapaistvaks tööks; üks biograaf on nimetanud seda "ehk [Wollstonecrafti] sajandi kõige originaalsemaks raamatuks".

Wollstonecraft ei kasutanud sõna feminism — see mõiste kujunes välja hiljem — ning tema eesmärgid ei olnud alati identsed tänapäevaste feministlike programmidega: ta ei väida, et mehed ja naised peaksid olema kõigis omadustes täiesti identsete rollide kandjad, vaid rõhutab eelkõige võrdsust võimalustes, hariduses ja moraalses austuses.

Mõju ja pärand

"Naise õiguste kaitse" on jätnud püsiva jälje modernse soolise võrdsuse diskursuses. See tekst inspireeris 19. sajandi alguse ja keskpaiga haridus- ning sotsiaalseid reformiliikumisi ning osutus oluliseks lähtepunktiks esimese laine naiste õiguste pooldajatele. Teose rõhuasetus ratsionaalsusel ja haridusel aitab selgitada, miks hariduse laienemine naistele hiljem osutus nii võimsaks ühiskondlikuks jõuks.

Tänapäevane tähendus

Tänapäeval loetakse Wollstonecrafti teost nii ajalooliselt oluliseks kui ka vaidlust tekitavaks: see annab väärtusliku sissevaate 18. sajandi sotsiaalsetesse aruteludesse ja näitab, kuidas mõningad varased võrdõiguslikkuse ideed tekkisid ja arenesid. Tema nõudmised hariduse ja isikliku enesemääratluse järele kõnetavad tänapäevalgi diskussioone soolisest ebavõrdsusest, haridusvõimaluste kättesaadavusest ja abielu institutsiooni muutustest.

Naise õiguste kaitse jääb oluliseks tekstiks nii ajaloolastele, filosoofidele kui ka neile, kes huvituvad soolise õigluse arenguloost ja hariduse ühiskondlikust tähendusest.

Samuti juhtis ta rünnakut tolleaegses ühiskonnas kehtinud seksuaalsete topeltstandardite vastu. Samuti süüdistas ta mehi selles, et nad julgustasid naisi anduma paljudele emotsioonidele. Wollstonecraft kirjutas "The Rights of Woman" kiiresti, et ta saaks otseselt reageerida käimasolevatele sündmustele; ta tahtis kirjutada läbimõelduma teise köite, kuid suri enne seda.

Küsimused ja vastused

K: Mis on "A Vindication of the Rights of Woman"?

K: Kes kirjutas "A Vindication of the Rights of Woman"?

Küsimus: Mida Mary Wollstonecraft oma raamatus väitis?

Küsimus: Kuidas reageeris Mary Wollstonecraft Charles-Maurice de Talleyrand-Périgordi aruandele Prantsuse Rahvusassambleele?

Küsimus: Kas "A Vindication of the Rights of Woman" võeti hästi vastu, kui see esimest korda avaldati?

K: Kas Mary Wollstonecrafti peetakse kaasaegseks feministiks?

Otsing