Branch MRT liin oli Singapuri kiirraudteevõrgustiku (MRT) kolmas liin ja lühike haru, mis laiendas rongiühendust peavõrgust servaaladele. Liin oli 6,5 km pikk ja selle eesmärk oli teenindada uusi elamupiirkondi ning pakkuda ühendusi teiste MRT liinidega.
Kuigi liinil oli kokku neli jaama, avati neist kolm 1990. aasta märtsis; neljas jaam avati liini käigus ehitusejärjestuse tõttu veidi hiljem. Rongid sõitsid East West Line'i haruliinina ning kogu sõit ühest otsast teise kestis ligikaudu 10 minutit. Teenindus toimus tavapärase MRT graafiku järgi, tipptundidel tihemini ja vaiksemal ajal harvemini, sõltuvalt nõudlusest.
Tehnika ja veerem
Linel kasutati 6‑vagunilisi rongikomplekte, peamiselt Kawasaki Heavy Industries C151 ja Siemens C651 tüüpi veoautosid. Need koosseisud olid varustatud MRT standarditele vastava turvasüsteemi ja mugavustega ning sobisid lühema vahemaa ja sagedaste peatustega töötamiseks.
Ühinemine ja võrgumuudatused
1996. aasta veebruaris muudeti Singapuri MRT võrgustruktuuri, kui North South Line (Põhja–Lõuna liin) pikendati kuni Woodlandsini. Selle laienemise järel liideti Branch liin ametlikult Põhja–Lõuna MRT liiniga ning haruliini nimetus ja eraldi teenus lõpetati. Ühinemine lihtsustas liinivõrgu operatsioone, vähendas reisijate ümberistumisi ja võimaldas paremat liiniotstarbeline teeninduse koordineerimist.
Mõju ja pärand
- Infrastruktuur (rada ja jaamad) jäi MRT võrgus kasutusse ja on edasi osa põhiliinide teenindusest.
- Haruliini olemasolu kiirendas piirkondade arendamist, parandas ühistranspordi ligipääsu ja toetas elanike kasvu teenindusalas.
- Pärast ühinemist muudeti liinide märgistust ja sõidugraafikuid, ent rajatiste tehniline pärand (platvormid, rööbastee, jaamahooneid) on tänaseni kasutusel.
Branch MRT liin on hea näide sellest, kuidas ajutine või eraldiseisev haru võib ajas sulanduda suuremasse liinivõrku, kui linna areng ja taristu laienemine seda nõuavad.