Brentwood (Washington, D.C. )

Brentwood on Washingtoni kirdeosas asuv linnaosa. See on nime saanud Brentwoodi mõisa järgi, mille ehitas 1817. aastal Florida Avenue ja 6th Street NE ääres Washingtoni esimene linnapea Robert Brent. Ta ehitas selle pulmakingituseks oma tütrele Eleanorile ja kongresmen Joseph Pearsonile. Brent kinkis neile nii mõisa kui ka seda ümbritseva suure talu. Kongressiliige Pearson ostis ka lisakinnistuid ja laiendas mõisat veelgi. Tollane Brentwoodi nime all tuntud kinnistu oli suurem kui praegune (2007) Brentwoodi nime all tuntud linnaosa. Pilte mõisast võib leida raamatust "Capital Losses: A Cultural History of Washington's Destroyed Buildings", mille autor on James W. Goode, ja mitmes raamatus Washingtoni Ajalooühingu (Historical Society of Washington, D.C.) kollektsioonis. Edward Sisson, kes on selle perekonna järeltulija, kellele mõis kogu selle eksistentsi ajal kuulus, on pannud veebis üles kollektsiooni maalidest, joonistustest, fotodest ja mõisa ajaloost. Frick Art Reference Library (http://www.frick.org/) sisaldab joonistusi, maale ja võib-olla ka fotosid (kuigi 2007. aasta lõpu seisuga ei ole ükski neist internetis kättesaadav). Veebis võib leida väikese joonise mõisast koos lühikirjeldusega selle omanikest 1873. aastal, kapten ja proua Carlile Pollock Pattersonist, George Alfred Townsendi raamatus "Washington Outside and Inside", lk 620, mis on leitav "google book'ina".

Paljud inimesed arvavad, et Benjamin Latrobe (kes projekteeris Ameerika Ühendriikide kapitooliumi) projekteeris Brentwoodi mõisa. Maja projekteerimise ajal oli Latrobe'il siiski perekondlikke probleeme ja tema andmed selle perioodi kohta on kehvad.

President Ulysses S. Granti valitsemise ajal (1869-1877) oli Brentwood Mansion Washingtoni seltskondliku elu keskus, kus Elizabeth (Eliza) Worthington Patterson (Joseph Pearsoni ja tema kolmanda naise Catherine Worthington Pearsoni tütar) ja tema abikaasa Carlile Pollock Patterson korraldasid palju pidusid. Patterson tundis Granti juba 1852. aastast; Pattersoni lell David Dixon Porter, kes oli abielus Pattersoni õe George Anniga, oli USA mereväe kõrgeima auastmega admiral; Pattersoni vend Thomas H. Patterson oli Washingtoni mereväe laevatehase ülem (1873-1876), enne kui temast sai Aasia laevastiku konradmiral (1877-1880). Patterson Street, N.E., mis külgneb kinnistuga, sai tõenäoliselt nime Pattersoni perekonna järgi.

C. P. Pattersonil, mereväeohvitseril ja laevakaptenil, kellest sai teadlane ja valitsusasutuse administraator, ei olnud huvi ega sobivust juhtida suure maa- ja metsaomandi muutmist ümberringi kasvava linna linnastunud osaks. Pärast C. P. Pattersoni surma 1881. aastal kerkisid kaua aega kestnud finantsprobleemid esile ja 6. juunil 1884, kolm aastat pärast Pattersoni surma, võttis kongress vastu eraisiku seaduseelnõu, House bill nr 4689, pealkirjaga "An act for the relief of Eliza W. Patterson," C. P. Pattersoni lesk, millega vabastati Pattersoni maale kogunenud District of Columbia kinnisvaramaksud. President Chester A. Arthur ei allkirjastanud ega vetostanud seda seaduseelnõu, vaid hoidis seda kümme päeva kinni ja lubas sellel ilma oma allkirjata seaduseks saada. 21. juuni 1884. aasta sõnumis selgitas president: "Ma ei sea kahtluse alla kongressi põhiseaduslikku õigust võtta vastu seadus, mis vabastab ohvitseri perekonna, pidades silmas tema poolt oma riigile osutatud teeneid, maksukoormusest, kuid ma esitan kongressile, et see rahva õiglane kingitus sellise ustava ohvitseri perekonnale peaks tulema pigem riigikassast kui selle ringkonna riigikassast, ja seetõttu soovitan, et eraldatakse assigneeringud, et hüvitada ringkonnale maksude summa, mis oleks talle kuulunud, kui see seadus ei oleks saanud seaduseks."

Pärast veel viieaastast segadust, 1889. aasta märtsis, astus Pattersoni õepoeg, leitnant Francis Winslow (II) USN (tulevase kontradmiral Cameron Winslow vanem vend) pärast 19 aastat mereväeteenistust sõjajärgse aeglase arengu ajal mereväest välja, et pühenduda vara osade jagamisele, rentimisele, arendamisele ja müügile. Ta oli edukas. Osa sellest kinnistust sai hiljem kohtuasja objektiks, mis jõudis Ameerika Ühendriikide ülemkohtusse, Francis Winslow vs. Baltimore & Ohio RR Co. , 188 U.S. 646 (1903), mis sisaldab väljavõtteid testamendist, millega proua Patterson sai vara oma ema Catherine Worthington Pearsoni surma korral 1868. aastal. Hagi, mille Patterson/Winslow perekond võitis, puudutas osa maa rendilepingu uuendamist raudteele. (Winslow (II) arendas ka austrite alast asjatundlikkust, olles 1870., 1880. ja 1890. aastatel juhtinud valitsuse uuringuid. Google'i otsing "Francis Winslow" ja "oyster" annab kümneid "tabamusi", mis viitavad Francis Winslow'le, kes haldas Brentwoodi kinnistut. Tema tööd nimetatakse tänapäeval (2007) endiselt autoriteetseks ja täpseks. Vt: http://www.ocracokepreservation.org/id39.html. Winslow oli ka USA valitsuse uurimisekspeditsioonide juht Nicaraguas, uurides võimalikke kanali marsruute, mis ühendaks Atlandi ookeani ja Vaikse ookeani).

Francis Winslow (II) surm 1908. aastal, mille põhjustas arvatavasti Nicaragua džunglis saadud haigus, tõi kaasa järjekordse ajajärgu, mil tema neli poega tegid muud karjääri. 1917. aastal, 100 aastat pärast selle ehitamist, põles tühjaks jäänud Brentwoodi mõis maha ja maast sai I maailmasõja sõjaväe koonduslaagri Camp Meigs. Kolm Francis Winslow (II) poega olid I maailmasõjas ohvitserid ja nad võisid selles laagris, oma perekonna maal, stažeerida. Osaliselt põlenud maja lammutati lõpuks 1919. aastal. Osast kinnistust sai ehitustarvete ja rauakaupade ettevõtte Hechinger Co. esimene puidutöökoda, mis oli Washingtonis silmapaistev kuni 1990. aastateni.

1920. aastatel lõpetas leitnant Winslow poeg Francis Winslow (III) oma karjääri kaevandusinsenerina ja võttis üle Brentwoodi Pattersoni/Winslow' maa aktiivse haldamise. Tema kõige märkimisväärsem saavutus oli Union Market'i arendamine. Aastaid nimetati seda Florida Avenue Marketiks ja see tegutseb 80 aasta pärast ikka veel linna peamise toiduainete ja toodete hulgimüügituruna. Fotod ja selle arengu üksikasjalik ajalugu on esitatud 24. aprilli 2007. aasta District of Columbia planeerimisdokumendis "Florida Avenue Market Study" aadressil http://www.anc6a.org/FLaveMarketStudy.pdf.

1940. aastate alguses kasutas Columbia ringkond sundvõõrandamist, et omandada suur maatükk Pattersoni maa-alal, mida tuntakse kui "ruutu 710", millele ehitatakse (2007) alkoholi-, tubaka- ja tulirelvade ameti uus peakorter (200 Florida Avenue, N.E.). ATF-i peakorteri illustratsioonid on leitavad aadressil http://www.loopnet.com/xNet/MainSite/Listing/Profile/ProfileSE.aspx?LID=15025032&linkcode=10850&sourcecode=1lww2t006a00001. Ruudu 710 arestimine tõi kaasa Winslow (III) kui usaldusisiku hagi, väites, et ringkonna pakutud hüvitis oli ebapiisav. Winslow võitis hagi ja suurema summa kohta tehtud kohtuotsuse, misjärel teatas ringkond perekonna sõnul talle, et tal lihtsalt ei ole raha suurema summa maksmiseks. Sõltumata maksmisest või maksmata jätmisest oli omandiõigus üle läinud valitsusele. Umbes sel ajal oli Winslow'd demoraliseerinud tema 17-aastase tütre surm 1946. aasta autoõnnetuses ning seejärel diagnoositi tal vähk. Ta suri 1948. aastal.

Tema noorim vend Cameron, kes oli Hartfordis (CT) tegutsev kindlustusjuht, asus usaldusisikuks, kuid ei ole selge, kas Francis või Cameron sai kunagi valitsuse poolt kohtu poolt määratud "ruut 710" hinna välja makstud. Kui mitte, siis võib tekkida irooniline olukord, kus valitsuse õiguskaitseasutuse peakorter asub maal, mille eest valitsus ei täitnud seadust, makstes seaduslikku hinda. Cameron Winslow, leides, et keegi järgmisest põlvkonnast ei tundunud olevat huvitatud vara haldamisest, ning olles võimetu Hartfordist lähtudes kinnistuid päevast päeva haldama, hakkas 1950. aastatel müüma kõiki ülejäänud kinnistu osi, viies viimase müügi lõpule 1960. aastatel, purustades sellega Robert Brenti poolt umbes 200 aastat varem kokku pandud maavalduse.

Aastakümnete jooksul omandas suure osa maast Gallaudet' ülikool, mis on silmapaistev kurtide kool, või annetas selle Gallaudet' ülikoolile. Cogswell Hall, Gallaudet' ülikooli üliõpilasmaja, on väidetavalt ehitatud vana Brentwoodi mõisa kohale. Washingtoni kummituslugusid käsitleva veebisaidi http://members.aol.com/waniehol/DCplaces.html kohaselt on üliõpilased teatanud, et seal kummitab väikese tüdruku vaim. Väidetavalt on tekke maha tõmmatud, äratuskell käis lahti, paberid on liikunud ilma tõmbetuule või tuuletõmbeta, on tekkinud tunne, et neid jälgitakse, ja vähemalt üks üliõpilane on ärkvel olnud, ilma et kedagi oleks olnud.

Brentwoodi linnaosa on oma tänase kujuga (mille piirid on mõnevõrra teistsugused kui Pearsoni poolt suurendatud algse Brenti kinnistu piirid) geograafiliselt trapetsikujuline. See piirneb lõunas New York Avenue, idas Montana Avenue, põhjas Rhode Island Avenue NE ning läänes Washingtoni metroo punase liini ja Amtraki kirde koridori rööbasteedega. Seda teenindab Rhode Island Ave-Brentwoodi metroojaam. Poliitiliselt kuulub Brentwoodi linnaosa Ward 5-sse.

Brentwoodis asub Washingtoni peapostkontor. See oli postiposti sorteerimisasutus, mille kaudu 2001. aasta siberi katku rünnakute ajal käis läbi siberi katkuga saastunud post, mis oli adresseeritud kahele USA senati liikmele. Postkontor kannab nüüd Joseph Curseen Jr. ja Thomas Morris Jr. nime, kes olid postitöötajad, kes surid pärast kokkupuudet siberi katkuga. 633 000 ruutmeetri suurune rajatis suleti 21. oktoobril 2001. aastal siberi katku tõttu ja avati uuesti alles 21. detsembril 2003. aastal.

Siin asub ka Washingtoni pealinna Washingtoni peamise ühistranspordioperaatori WMATA (Washington Metropolitan Area Transportation Authority) peamine kiirraudtee hooldusrajatis. Seda teenindab New York Avenue Metroraili jaam.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Brentwoodi mõis?

K: Kes projekteeris Brentwoodi mõisa?

K: Kellele kuulus mõis president Ulysses S. Granti administratsiooni ajal?

K: Mis juhtus kinnisvaraga pärast C. P. Pattersoni surma 1881. aastal?

K: Kes juhtis vara ümberkujundamist D.C. linnaosaks?

K: Millal põles Brentwood Mansion maha?

Otsing