Buru on saar Indoneesias. Umbes kolmandik elanikest on põliselanikud, peamiselt burud, kuid ka Lisela, Ambelau ja Kayeli rahvas. Aastatel 1658-1942 koloniseeris Buru Hollandi Ida-India Kompanii ja seejärel Madalmaade kroon. Aastatel 1942-1945 oli saar Jaapani armee valduses. Aastal 1950 sai see iseseisva Indoneesia osaks. President Suharto uue korra valitsuse ajal 1960-1970ndatel aastatel oli Buru tuhandete poliitvangide vangla. Kuulus Indoneesia kirjanik Pramoedya Ananta Toer kirjutas selles vanglas suurema osa oma romaanidest, sealhulgas Buru kvarteti.

Asukoht ja loodus

Buru asub Molukkide (Maluku) saarestikus, Amboni ja Serami lähistel. Saar on peamiselt mägine ja metsane, sel on ulatuslikud vihmametsad, jõed ja rannikualad. Loodus on mitmekesine: saarel leidub paikseid taimeliike ja linde ning rannikualadel kalandust. Paljud piirkonnad on suhteliselt asustamata ja säilitavad traditsioonilise maastiku.

Rahvas ja kultuur

Saar on koduks mitmele etnilisele rühmale, neist suurim on burud. Kohalikud keeled kuuluvad Kesk-Molukkide keelte hulka, aga üldlevinud suhtluskeel on indoneesia keel. Eluviis on tihedalt seotud maaharimise ja kalapüügiga: traditsioonilised toidud, käsitöö ja kogukondlikud tavad on olulised igapäevaelus. Religioosselt on piirkond mitmekesine — kohal on nii islamit kui kristlust praktiseerivaid kogukondi ning traditsioonilised uskumused püsivad kohalike kommetena.

Ajalugu lühidalt

Hollandi koloniaalvõim kontrollis saart mitme sajandi jooksul läbi Hollandi Ida-India Kompanii ja hiljem Madalmaade krooni. Teise maailmasõja ajal okupeeris Buru Jaapan (1942–1945), mis tõi kaasa raskusi ja sunnitööd. Pärast Indoneesia iseseisvumist kuulus saar riigi koosseisu ning on olnud osa Maluku provintsist.

Poliitilised vangid ja Buru vangla

1960.–1970. aastatel muutus saar kurikuulsaks poliitvangide ümberasustuskohana. Suharto režiimi ajal viidi sinna tuhandeid inimesi, keda peeti vasakpoolseteks või kommunistlikuks ohtudeks. Tingimused vanglates olid sageli rängad: puudusid korralikud tervishoiu- ja toitumistingimused ning inimõiguste rikkumistest tehti aruandeid. Need sündmused jätsid saarele sügava ajaloolise ja ühiskondliku jälje ning on saanud osaks Indoneesia mälestusest ja arutelust inimõiguste üle.

Pramoedya Ananta Toer ja kirjandus

Pramoedya Ananta Toer on üks Indoneesia tuntumaid kirjanikke, kelle elukogemus poliitvangina Buru saarel mõjutas tugevalt tema loomingut. Buru-kogemused on tihti seotud selle kirjandusteosega, mida tuntakse Buru kvartetina. Pramoedya veetis aastaid vabas käesolekus ilma õigusliku kohtlemiseta ning osa lugudest sai alguse vangilaagris jutustatuna kaasvangidele, sest esialgu ei lubatud tal paberit ega kirjutada. Tema teosed avaldati tihti alles hiljem ja mõni neist oli pikka aega Indoneesias tsenseeritud, kuid need on saanud rahvusvahelise tunnustuse osaliseks ning tõid tähelepanu nii saarele kui ka selle ajaloole.

Tänapäev ja väljavaated

Tänapäeval on Buru suhteliselt rahulik saar, kus elatusallikateks on põllumajandus (nt sago, riis ja vürtsid), kalandus ning kohalik käsitöö. Infrastruktuur on piiratud: peamised ühendused saare ja Mandri-Ida-Indoneesia vahel toimuvad laevade ja aeg-ajalt lennuühenduste kaudu lähimate keskustega. Turism on olemas, kuid alles arengujärgus — külastajaid köidavad loodus, rannad ja huvi saare raske ajaloo vastu.

Kaitse ja mäletamine

Kohalikud ning rahvusvahelised inimõiguste ja kultuuriorganisatsioonid on pööranud tähelepanu Buru ajaloole ja pärandile. Mäletust ja uurimist toetavad nii kirjanike ja ajaloouurijate teosed kui ka kogukondlikud algatused, mille eesmärk on dokumenteerida minevik ja edendada õiglasemat tulevikku saare elanike jaoks.

Märkused: Buru on keeruka ajalooga saar — see ühendab rikkaliku loodusliku mitmekesisuse, mitmekülgse kultuuri ja traagilised tindid 20. sajandi poliitilises ajaloos. Saar jätkab muutumist ja taastumist, samal ajal kui minevikku analüüsitakse ja sellest õpitakse.