Pramoedya Ananta Toer — Indoneesia kirjanik ja dissident (1925–2006)

Pramoedya sündis 6. veebruaril 1925. aastal Bloras Kesk-Jaaval, mis oli tollal Hollandi Ida-India osa. Ta oli oma pere vanim poeg. Pramoedya isa oli õpetaja. Tema isa oli aktiivne ka Boedi Oetomo (esimene tunnustatud põlisrahvaste rahvuslik organisatsioon Indoneesias). Pramoedya ema oli riisikaupmees. Tema emapoolne vanaisa oli teinud palverännaku Mekasse. Nagu on kirjas tema poolautobiograafilises novellide kogumikus "Cerita Dari Blora", oli tema nimi algselt Pramoedya Ananta Mastoer. Kuid ta leidis, et perekonnanimi Mastoer on liiga aristokraatlik. Javaakeelne eesliide "Mas" tähendab aadlisuguvõsa kõrgemat auastet kandvat meest. Seega jättis ta "Mas" välja ja säilitas perekonnanimeks Toer. Pramoedya käis Surabaya raadio kutsekoolis, kuid oli just lõpetanud selle, kui Jaapan 1942. aastal Surabaya vallutas.

Teise maailmasõja ajal toetas Pramoedya esialgu keiserliku Jaapani okupatsioonivägesid. Ta uskus, et jaapanlased on halvad, kuid paremad kui hollandlased. Ta töötas masinakirjanikuna Jaapani ajalehes Jakartas. Sõja kestel olid indoneeslased siiski Jaapani sõjaväe karmi kohtlemise ja sõjaaegse toiduratsiooni vastu. Sukarnole lojaalsed natsionalistlikud väed vahetasid oma toetuse Jaapani vastu saabuvate liitlaste vastu. Ka Pramoedya tegi seda.

17. augustil 1945, kui uudis liitlaste võidust Jaapani üle jõudis Indoneesiasse, kuulutas Sukarno välja Indoneesia iseseisvuse. Sellega algas Indoneesia rahvuslik revolutsioon brittide ja hollandlaste vastu. Selles sõjas liitus Pramoedya Karawangis, Kranji (Lääne-Jaava) poolsõjalise rühmitusega. Ta saadeti Jakartasse. Jakartas kirjutas ta lühijutte ja raamatuid ning propagandat natsionalistliku asja eest. Hollandlased panid ta 1947. aastast kuni 1949. aastani, mil Madalmaad tunnustasid Indoneesia iseseisvust, Jakartas asuvasse Bukit Duri vanglasse. Vanglas olles kirjutas ta oma esimese suurema romaani "Põgenik".

Esimestel aastatel pärast Indoneesia iseseisvumist kirjutas Pramoedya lugusid uue riigi probleemidest. Ta kirjutas ka poolautobiograafilisi teoseid, mis põhinesid tema mälestustel Teise maailmasõja ajal. Seejärel läks ta kultuurivahetusprogrammi raames Hollandisse elama. Hiljem käis ta veel mitmes kultuurivahetuses, sealhulgas Nõukogude Liidus ja Hiina Rahvavabariigis.

Indoneesias on Pramoedya saavutanud kirjandus- ja ühiskonnakriitiku maine. Ta liitus vasakpoolsete kirjanike rühmitusega Lekra ning kirjutas ajalehtedesse ja kirjandusajakirjadesse. Tema kirjutamisstiil muutus poliitilisemaks. Üks näide on tema lugu "Korupsi" ("Korruptsioon"). See on lugu riigiteenistujast, kes satub korruptsiooni lõksu. See tekitas talle probleeme Sukarno valitsusega.

Alates 1950. aastate lõpust hakkas Pramoedya Universitas Res Publicas kirjandusajalugu õpetama. See ülikool oli poliitiliselt vasakpoolne. Tunde ette valmistades hakkas ta mõistma, et Hollandi koloniaalvõimud olid moonutanud ideid Indoneesia keelest ja kirjandusest. Ta otsis materjale, mida koloniaalajastu haridusasutused ja indoneeslased pärast iseseisvumist ei olnud arvestanud.

Pramoedya oli veetnud aega Hiinas, nii et tal olid Indoneesia hiinlaste suhtes head tunded. See oli Indoneesias pärast iseseisvumist ebatavaline. Indoneesia valitsus oli teinud palju Indoneesia hiinlaste vabadust piiravaid seadusi ning etnilised malaiid või jaavani elanikud diskrimineerisid sageli Indoneesia hiinlasi. Pramoedya avaldas seeria kirju kujuteldavale hiinlasest korrespondendile, milles arutati Indoneesia hiinlaste ajalugu, mille pealkiri oli "Hoakiau di Indonesia" (Ülemerehiinlaste ajalugu Indoneesias). Ta kritiseeris valitsust selle eest, et see on liiga jaavakeskne ja ebatsensuurne teiste Indoneesia piirkondade ja rahvaste vajaduste ja soovide suhtes. Selle tulemusena arreteeris Indoneesia sõjavägi ta ja vangistati Cipinangi vanglas üheksaks kuuks.

1965. aasta oktoobris toimunud riigipöördega võttis armee võimu üle pärast seda, kui ta väitis valetult, et mitme kõrgema kindrali mõrva korraldas Indoneesia Kommunistlik Partei. See oli Suharto uue korra algus. See valitsus oli vägivaldselt kommunismivastane. Pramoedya oli Indoneesia Kommunistliku Parteiga seotud kirjandusrühmituse People's Cultural Organisation juht. Seega nimetas uue korra režiim teda kommunistiks ja riigivaenlaseks. Suharto valitsus arreteeris, peksis ja vangistas Pramoedya 1965-66 toimunud vägivaldse kommunismivastase puhastuse ajal. Ta nimetati poliitvangiks. Tema raamatud keelustati ja ta istus ilma kohtuprotsessita vangis, esmalt Nusa Kambanganis Jaava lõunarannikul ja seejärel Buru karistussiirdes Indoneesia saarestiku idapoolsetel saartel. .

Buru saarel vangistamise ajal keelati tal kirjutada. Kuid ta lõi oma tuntuima teosesarja , Buru kvarteti. See on neljast ajaloolisest romaanist koosnev sari, mis räägib Indoneesia rahvusluse arengust. Raamatud põhinevad osaliselt tema enda kasvukogemustel. Raamatute ingliskeelsed pealkirjad on: This Earth of Mankind, Child of All Nations, Footsteps ja House of Glass. Sarja peategelase nimi on Minke. Ta on alaealine jaapani kuninglik mees. Tegelane sarnaneb Indoneesia ajakirjanikule Tirto Adhi Surjo. Ta osales aktiivselt rahvuslikus liikumises.

Kvartett sisaldab Indoneesia ja Hiina rahvusest tugevaid naiskaraktereid. Raamatud näitavad, kui raske oli neil inimestel elada koloniaalvõimu all. Nad kogesid rassistlikku diskrimineerimist ja rünnakuid. Nad võitlesid isikliku ja riikliku poliitilise sõltumatuse eest. Need raamatud on iseloomulikud paljudele Pramoedya kirjutistele. Nad jutustavad isiklikke lugusid ja keskenduvad üksikisikutele, kes on sattunud rahvuse ajaloo liikumistesse.

Pramoedya oli teinud raamatute jaoks uurimistööd enne, kui ta saadeti Buru vangilaagrisse. Kui ta arreteeriti, põletati tema raamatukogu ning suur osa tema kogust ja varajastest kirjutistest läksid kaduma. Buru vangikoloonia saarel ei lubatud tal isegi pliiatsit omada. Pramoedya arvas, et ta saab kunagi romaane paberile kirjutada. Ta jutustas romaanide lugusid oma kaasvangidele. Teised vangid kuulasid lugusid ja aitasid teda siis. Nad tegid lisatööd, et Pramoedya ei peaks nii palju töötama. Nii sai ta lõpuks romaanid kirja panna. Lõplikud raamatud said oma nime "Buru kvartett" selle vangla järgi, kus ta neid lõi. Need on kogutud ja avaldatud inglise keeles. Maxwell Lane tõlkis need. Need on ka paljudes teistes keeltes. Aastaks 2005 oli neid avaldatud 33 keeles (BIWP). Paljud inimesed väljaspool Indoneesiat arvasid, et need olid suurepärased raamatud. Nad on võitnud palju auhindu. Kuid Indoneesia valitsus keelas raamatute avaldamise Indoneesias. Nii et üks Indoneesia kuulsamaid kirjandusteoseid oli peaaegu võimatu leida riigi rahvale, kelle ajalugu see käsitles. Indoneeslased välismaal skaneerisid koopiaid ja jagasid neid internetis inimestega riigisiseselt.

Pramoedya koloniaalset Indoneesiat käsitlevates töödes tunnustati islami tähtsust rahva vastuseisu vahendina hollandlastele. Tema teosed ei käsitle religiooni ega sisalda selgeid religioosseid teemasid. Ta oli vastu inimestele, kes kasutasid religiooni selleks, et kontrollida inimeste mõtlemist. Mõnikord kirjutas ta negatiivselt religioosselt vaga inimeste kohta.

Pramoedya vabastati vanglast 1979. aastal. Kuid kuni 1992. aastani oli ta siiski koduaresti all Jakartas. Selle aja jooksul avaldas ta teise poolfiktiivse romaani "Tüdruk rannikult", mis põhineb tema vanaema enda kogemustel (selle teose 2. ja 3. köide hävitati koos tema raamatukoguga 1965. aastal). Ta kirjutas ka "Nyanyi Sunyi Seorang Bisu" (1995); "A Mute's Soliloquy", autobiograafia, mis põhineb kirjadel, mida ta kirjutas oma tütrele Buru vanglast, kuid mida ei lubatud saata, ja "Arus Balik" (1995).

Ta kirjutas palju kolumne ja lühikesi artikleid, milles ta kritiseeris Indoneesia valitsust. Ta kirjutas raamatu "Perawan Remaja dalam Cengkeraman Militer" (Noored neitsid sõjaväe haardes), mis on dokumentaalfilm, milles tutvustatakse jaapani okupatsiooni ajal sunnitud jaapani naiste saatust, kes olid sunnitud hakkama lohutusnaiseks ja keda seejärel Indoneesia ühiskond rõhus. Jaapani sõjavägi viis need naised Buru saarele. Jaapanlased vägistasid ja kuritarvitasid neid seksuaalselt. Paljud jäid sinna, selle asemel et pöörduda tagasi Jaavale. Teised poliitvangid Buru saarel koos Pramoedyaga said kohtuda mõne neist naistest. Nad jutustasid Pramoedyale naiste lugusid. Ta kirjutas need 1970. aastatel jutustuse vormis üles. Sellest sai alguse 2001. aastal avaldatud raamat.

Pramoedya sattus 27. aprillil 2006 haiglasse diabeedi ja südamehaiguse tüsistuste tõttu. Ta oli ka tugev Kreteki (nelksigarettide) suitsetaja ja oli vangistuses viibides kannatanud aastatepikkust väärkohtlemist. Pramoedya sai oma kirjutamise eest palju kiidusõnu ja pälvis mitmeid auhindu. Paljud arvasid, et ta oli Indoneesia ja Kagu-Aasia parim kandidaat Nobeli kirjandusauhinnale.

Pramoedya kirjutised Indoneesia kohta käsitlevad rahvusvahelisi ja piirkondlikke voolusid, mis on põhjustatud ajaloo poliitilistest sündmustest, ning seda, kuidas need sündmused tema kodumaad läbisid ja selle rahvast mõjutasid. Pramoedya jagab ka oma isiklikku ajalugu, kus ta on kogenud raskusi ja kinnipidamist oma eneseväljenduspüüdluste ja oma kirjutiste poliitiliste aspektide pärast ning võitles oma rahva juhtide poolt tema tööde tsenseerimise vastu.

• 1988 PEN/Barbara Goldsmith Freedom to Write Award.
• 1989 The Fund for Free Expression Award, New York, USA.
• 1992 Inglise P.E.N. keskuse auhind, Suurbritannia.
• 1992 Stichting Wertheimi auhind, Madalmaad.
• 1995 Ramon Magsaysay auhind ajakirjanduse, kirjanduse ja loomingulise kommunikatsioonikunsti eest.
• 1999 Doktor Honoris Causa Michigani Ülikoolist.
• 1999. aasta California Ülikooli (Berkeley) kantsleri aupreemia (Chancellor's Distinguished Honor Award).
• 2000 Chevalier de l'Ordre des Arts et des Lettres Prantsusmaa Vabariik.
• 2000 11. Fukuoka Aasia kultuuripreemia.
• 2004. aasta Norra Kirjanike Liidu auhind panuse eest maailmakirjandusse ja pideva võitluse eest sõnavabaduse eest.
• 2004 Pablo Neruda auhind, Tšiili
• Prospekti 2005. aasta globaalse intellektuaali küsitlus.