John Michael Bishop – Nobeli laureaat, immunoloog ja mikrobioloog (sünd. 1936)
John Michael Bishop (s.1936) – Nobeli laureaat, immunoloog ja mikrobioloog; koos Varmusega avastas inimese onkogeeni c‑Src ja valgustas kasvajate tekkemehhanisme.
John Michael Bishop (sündinud 22. veebruaril 1936) on Ameerika Ühendriikide immunoloog ja mikrobioloog. Ta jagas 1989. aasta Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinda koos Harold Varmusega ning oli 1984. aasta Alfred P. Sloani auhinna kaasvõitja. Praegu on ta aktiivne õppejõud California Ülikoolis San Franciscos.
Uurimistöö ja avastused
Bishop on kõige paremini tuntud oma Nobeli-preemia saanud töö eest retroviiruslike onkogeenide uurimisel. Koos Varmusega avastas ta 1980. aastatel inimese onkogeeni c-Src, mille kaudu tõestati, et viirustest pärinevad onkogeenid vastavad rakkude normaalsele geenile ehk proto-onkogeeni evolutsioonilisele vastetusele. See tähendas murrangulist muutust arusaamises, kuidas pahaloomulised kasvajad tekivad: mitte ainult viiruste kaudu, vaid ka raku enda geenide muutuste kaudu.
Nende töös kasutati molekulaarbioloogia ja geneetika meetodeid, võrreldes viirusliku ja rakkude DNA sarnaseid elemente ning näidates, et viirused võivad "püüda" või aktiveerida rakkude geeniosi. See selgitas, kuidas normaalsed raku geenid võivad mutatsioonide või muude kahjustuste tagajärjel muutuda pahaloomuliseks ja viia kasvajate arenguni.
Oluline pärand ja tähendus
- Avastus, et onkogeenid võivad pärineda rakkude normaalsetest geenidest (proto-onkogeene), aitas ümber hinnata kasvaja bioloogiat ning sillutas teed molekulaarsele onkoloogiale.
- Töö selgitas mitmeid mehhanisme, mille kaudu geenid võivad muutuda: geenimutatsioonid, viiruslikud integratsioonid, ioniseeriv kiirgus ja kokkupuude teatud kemikaalidega. Need mehhanismid on üldised põhjustajad, mis suurendavad raku pahaloomuliseks muutumise riski.
- Bishop ja tema kaaslaste avastused mõjutasid tugevalt vähiravi uurimist ja aitasid kaasa sihitud (molekulaarsete) ravistrateegiate arengule, mis keskenduvad spetsiifiliste geenide või valgufunktsioonide blokeerimisele.
Karjäär ja õpetamine
Bishop on olnud tunnustatud teadlane ja õppejõud, kes on juhendanud palju noori teadlasi ja mõjutanud microbioloogia ning immunoloogia valdkondi. Tema töö on laialdaselt tsiteeritud ning tema uurimistulemused on saanud aluseks nii teaduslikele uuringutele kui ka meditsiinilistele rakendustele.
Lisaks Nobeli- ja Sloan'i auhinnale on Bishop pälvinud erinevaid tunnustusi teadustöö ja õpetamise eest ning tema uuringute mõju ulatub nii alusuuringuteni kui ka kliiniliste ravivõtete arendamiseni. Tema töö retroviiruste ja onkogeensuse alal jääb üheks tähtsamaks panuseks kaasaegse vähibioloogia ja molekulaarse meditsiini arengusse.
Küsimused ja vastused
K: Kes on John Michael Bishop?
V: John Michael Bishop on ameerika immunoloog ja mikrobioloog, kes jagas 1989. aastal koos Harold Varmusega Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinda ja oli 1984. aasta Alfred P. Sloani auhinna kaasvõitja. Praegu on ta aktiivne õppejõud California Ülikoolis San Franciscos.
K: Mille poolest on John Michael Bishop kõige tuntum?
V: John Michael Bishop on kõige paremini tuntud oma Nobeli preemia saanud töö eest retroviiruslike onkogeenide alal.
K: Mis on retroviiruslikud onkogeenid?
V: Retroviiruslikud onkogeenid on geenid, mille aktiveerimisel võib normaalne rakk muutuda vähirakuks.
K: Kellega jagas John Michael Bishop 1989. aasta Nobeli preemiat?
V: John Michael Bishop jagas 1989. aasta Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinda koos Harold Varmusega.
K: Mida avastas John Michael Bishop koos Harold Varmusega 1980. aastatel?
V: 1980. aastatel avastas John Michael Bishop koos Varmusega töötades esimese inimese onkogeeni c-Src.
K: Kuidas tekivad John Michael Bishopi leidude kohaselt pahaloomulised kasvajad?
V: John Michael Bishopi leidude kohaselt tekivad pahaloomulised kasvajad raku normaalsete geenide muutustest.
K: Mis võib John Michael Bishopi leidude kohaselt põhjustada raku normaalsete geenide muutusi?
V: John Michael Bishopi järelduste kohaselt võivad raku normaalsete geenide muutusi tekitada viirused, kiirgus või kokkupuude mõnede kemikaalidega.
Otsige