Bunseni põleti on tavaline laboriseadme osa. Seda kasutatakse tavaliselt keemiliste ainete kuumutamiseks, steriliseerimiseks ja põletamiseks. See töötab süttiva gaasi põletamise teel. See on nime saanud saksa keemiku Robert Wilhelm Bunseni järgi. Ta tegi olulisi parandusi Michael Faraday poolt leiutatud varasemale põletile.

Bunseni põletit saab reguleerida nii, et leek oleks väga kuum, kuid ei tekiks palju valgust. See võimaldab näha erinevaid värve, mida erinevad kemikaalid tekitavad, kui neid leeki piserdatakse.

Tööpõhimõte

Bunseni põleti koosneb gaasiallikast, gaasivoolu reguleerivast kraanist ja õhu lisamist võimaldavast avast (õhukardad). Põleti segab kütusega (näiteks metaan, propaan või butaan) segatud õhku enne selle süttimist, mille tulemusel tekib kuum, sinine ja mitte-luminestsentne leek. Õhu hulk määrab, kas leek on kollane (lumi­neeriv, hapnikuvaene ja jahedam) või sinine (hapnikurikas ja kuum).

Peamised osad

  • Baaspõhi — tagab stabiilsuse ja ühenduse gaasiallikaga.
  • Gaasitarne ja kraan — reguleerib gaasi voolu.
  • Toruke (südamik) — kus gaas seguneb õhuga.
  • Õhuavad / korpuse pöördkraani — võimaldavad reguleerida õhu hulka, mis seguneb gaasiga.
  • Leegiots — koht, kus segu süttib ja where the flame forms.

Leegi tüübid ja temperatuur

  • Mitteenäritav kollane leek — tekib kui õhutus on vähene; leek on nähtav kollakas, sootub rohkem ja on suhteliselt jahe. Sobib näiteks lihtsamaks kuumutamiseks või kui soovitakse selgelt nähtavat leeki.
  • Sinine kuum mitte-luminestsentne leek — tekib piisava õhu lisamisel; see on puhtam ja palju kuumem ning sobib enamiku laboritööde jaoks (ülaosa võib saavutada kuni umbes 1500 °C sõltuvalt kütusest ja seadest).

Kasutamine — samm-sammult

  • Kontrolli, et töölaua ümbrus on korras: eemalda lahustid, paber ja muud kergesti süttivad materjalid.
  • Ühenda põleti kindlalt gaasiallikaga ja kontrolli ühendusi lekete suhtes (näiteks seebi/lahuse abil — praktikas peab seda tegema vastavalt labori juhendile).
  • Tõmba juuksed kinni, pane kätte kaitseprillid ja sobiv riietus (pikkade varrukatega labori-kitl).
  • Ava gaas veidi ja süüta leek tulemasina või süütajaga (sõltuvalt labori reeglitest võib algselt süüdata välise süüteallika). Hoia käed ja nägu leekest eemale.
  • Reguleeri õhuavasid, kuni saad soovitud leegi: kollane või kuum sinine põlemisolek.
  • Töö lõpetamisel sulge esmalt gaasikraan ja seejärel jahuta vajadusel seadmeid. Veendu, et leek on täielikult kustunud.

Turvalisus

  • Kandke alati kaitseprille ja sobivat riietust; vältige lahtisi varrukaid ja lõhnaaineid, mis võivad väljapõlemisel plahvatada.
  • Ärge jätke süttivat või kuumutatud leeki järelevalveta.
  • Kontrollige enne tööd gaasiga ühendusi lekete suhtes.
  • Põletiga töötades hoidke läheduses kustutusvahendit (suitsuandur, tulekustuti vastavalt labori eeskirjadele) ning teadmised evakuatsiooniteest.
  • Ärge kuumutage sulavaid või silikooni sisaldavaid plastmaterjale otse leegi kohal — need võivad süttida ja tekitada toksilisi aure.

Hooldus ja levinumad probleemid

  • Puhastage õhuavasid ja torukest mustusest — ummistused võivad muuta leegi ebastabiilseks.
  • Kui leek vibub või on kollakas pidevalt, kontrollige õhu- ja gaasireguleerimist ning gaasi puhtust.
  • Asendage kulunud või kahjustunud osad kvalifitseeritud isiku poolt.

Rakendused

Bunseni põletit kasutatakse laialdaselt õppetöödes ja laborites: keemiliste ühendite kuumutamiseks, keemiliste reaktsioonide soodustamiseks, steriilseks tööks (näiteks inokuleerimislusikate või instrumentide kuumutamine), samuti metalli- ja klaasitööde juures (sulamised, painutused — väiksema intensiivsusega tööd). Eraldi tuntud on leegi-testid (flame tests), kus metallioonide karakteristlikud värvused leigel aitavad identifitseerida olemasolevaid elemente.

Ajalugu lühidalt

Kuigi varasemaid lahendusi ja katsetusi leegi kasutamiseks kirjeldas ka Michael Faraday, siis tänapäevasele Bunseni põletile viidatakse tavaliselt pärast Robert Wilhelm Bunseni tööde kaudu. Bunsen koos oma koostööpartneritega täiustas ja lihtsustas 19. sajandil olemasolevaid põletite konstruktsioone, et saavutada puhtam, kuum ja stabiilne põlemine, mis sai kiiresti laborites standardiks.