Burke'i ja Hare'i mõrvad (või West Port'i mõrvad) olid sarimõrvad Šotimaal Edinburghis ajavahemikul 1827. aasta novembrist kuni 31. oktoobrini 1828. aastal. Tegemist oli ühega kuulsamatest 19. sajandi kuritegudest Suurbritannias, mis tekitas tugeva ühiskondliku vastureaktsiooni meditsiinihariduse praksise ja anatoomia õppetöö rahastamise suhtes.

Kes olid tegijad ja mis motiveeris neid

Mõrvade toimepanijad olid iiri immigrandid William Burke ja William Hare. Nad müüsid oma 17 ohvri surnukehad doktor Robert Knoxile. Knox oli Kuningliku Seltsi liige ja Edinburghi võrdleva anatoomia muuseumi konservaator. Ta oli Edinburghi meditsiiniüliõpilaste inimanatoomia õpetaja, seega vajas ta oma õpilaste jaoks laipu, mida nad saaksid lahata.

19. sajandi alguses oli seaduslikult kättesaadavate anatoomiatundide jaoks vajalike surnukehaallikate hulk väga piiratud: legaalsed allikad olid peamiselt hukkamised ja mõned muud juhtumid. See lõi musta turu nõudluse inimkeha järele ja motiveeris Burke'i ja Hare'i rahalist kasu otsima.

Tapmismeetod ja sõna "burking"

Mõrvarid kasutasid tapmisel peamiselt lämmatamist või survet kaelale, et ohver sureks kiiresti ja ilma nähtavate vigastusteta, mida oleks madalama tõenäosusega anatoomiale esitatud laiba ostjale märgata. Sellist tapmismeetodit hakati seoses selle juhtumiga kutsuma burkinguks — algselt konkreetseks terminiks, mis tähistas sihipärast lämmatamist, hiljem üldisema tähendusega "vaikselt mahasurumine" või "alasurumine".

Kaaskurite ja ametivõimude roll

Mõrvarite kaasosalisteks olid Burke'i armuke Helen McDougal ja Hare'i naine Margaret Laird. Mõlemad arreteeriti ja küsitleti; Helen McDougal pandi kohtu alla, kuid teda ei mõistetud tapmises süüdi; Margaret Laird ei sattunud lõppkokkuvõttes süüdistatuna kohtu ette.

Doktor Robert Knox ei olnud otseselt süüdistatud mõrvades — ta ostis laibasid ja kasutas neid õppetöös — kuid tema roll ja vastuolu tekitasid tugeva avaliku pahameele. Knox esines ka tunnistajana kohtuprotsessil, kuid temale ei esitatud ametlikke tapmises süüdistusi.

Tabamine, kohtuasi ja karistused

Pärast seda, kui avalikkuses levima hakkasid kahtlused ja üks ohvritest (Mary Paterson või Mary Patterson — allikates varieeruva nimega) tõi juhtumini viiva tähelepanu, ähvardas avalikkuse surve ja politsei uurimine. William Burke ja William Hare arreteeriti. Hare tegi kokkuleppe prokuratuuriga ning astus tunnistajana esile, mille eest teda ei süüdistatud — ta pääses karistuseta (tema hilisem saatus jääb osaliselt ebaselgeks). Burke mõisteti süüdi ja hukati 28. jaanuaril 1829; pärast hukkamist anti tema keha avalikuks anatomiliseks lahkamiseks ja tema säilunud luustik säilitati meditsiinikoolis, mis on jäänud kurikuulsaks mälestuseks sellest juhtumist.

Kaasnev mõju ja pärand

Burke'i ja Hare'i juhtum avaldas suurt mõju ühiskondlikule arvamusele ning kiirendas nõudlust seaduslike ja kontrollitud anatoomiaalaste reeglite järele. Mitmes riigis — eriti Inglismaal ja Walesis — võeti mõne aasta pärast vastu Anatomy Act 1832, mis laiendas seaduslikku laipade kättesaadavust laboritele ja õppetööks ning vähendas musta turu mõju. Kuigi see seadus ei olnud otseselt Scottish-i kord, mõjutas juhtum laiemalt Suurbritannia õigusruumi ja meditsiinipraktikat.

Termin "burking" jäi inglise keelde ja levis laiemalt, tähendades nii füüsilist lämmatamist kui ka metafoorset "vaikselt mahasurumist" või "tõkestamist". Juhtumist on kirjutatud mitmeid raamatuid, lavastusi ja artikleid ning see on saanud osaks nii meditsiiniajaloo kui ka populaarse krimkultuuri pärandist.

Mõned tähelepanekud ja allikate ebakõlad

  • Ohvrite arvu kohta leidub eri allikates erinevusi — kuigi ülal nimetatud tekstis mainitakse 17 laipa, on ajaloolistes aruteludes iganenud ja varieeruvad arvnäitajad (tavaliselt 16 või 16–17). Täpne arv sõltub sellest, milliseid juhtumeid ja kahtlusaluseid loetakse lõplikult tõendatuks.
  • Kuigi doktor Knox oli seotud laipade ostmisega, leidus avalikku ja õigusalast debatti selle üle, mida meditsiinitöötaja tohib ette kujutada ja milline vastutus lasub õpetajal. See debatt aitas kujundada tulevasi regulatsioone.