AIM-9 Sidewinder — lühimaa õhk-õhk soojusjälgimisrakett

AIM-9 Sidewinder — lühimaa õhk-õhk soojusjälgimisrakett: ajaloost tänapäevani, tehnoloogia, täpsus ja kasutusvõime 11 miili ulatuses. Loe rohkem.

AIM-9 Sidewinder on lühimaa-õhk-õhk rakett, mis tähendab, et seda tulistatakse lennukist ja see on mõeldud vaenlase lennuki tabamiseks. Sidewinderi eripära on soojusjälgimisseade ehk infrapunaotsija, mis lukustub sihtmärgi kuumusele (mootori heitgaasile). See lendas esmakordselt 1953. aastal ja võeti teenistusse 1956. aastal. Algusaegadel, näiteks Vietnami sõja ajal, oli varasematel versioonidel löögitõhusus suhteliselt madal (tõenäoliselt 10–20% tabamusi) ja neid sai vahel petta: mõnikord lukustus seeker pigem päikese või muu võltsitud soojusallika kui vastase lennuki peale. Hilisemate versioonide arendus kõrvaldas paljud varased puudused ning tänapäevased Sidewinderid on oluliselt usaldusväärsemad ja täpsemad; neid kasutavad paljud riigid ja õhuväed.

Ajalugu ja arendus

Sidewinderi arendas Ameerika Ühendriikide mereväe uurimisüksus (Naval Ordnance Test Station, China Lake) 1950ndatel — üheks juhtivaks isikuks oli insener William B. McLean. Projekti eesmärk oli luua lihtne, usaldusväärne lühimaa rakett, mis kasutaks infrapunaotsijat sihtmärgi järgimiseks. Põhikonseptsioon ja konstruktsioon on läbi aastakümnete säilitanud oma olemuse, samas kui elektronika, seekerid ja liikumisvõime on korduvalt uuendatud.

Tehnilised omadused ja tööpõhimõte

• Juhitavus: Sidewinder kasutab passiivset infrapunaotsijat — see ei kiirga ise signaali, vaid otsib sihtmärgi soojusjälge (tavaliselt mootorimüraka heitgaasi). See teeb sellest keeruka sihtmärgi jaoks raskemini tuvastatava relva, kuna rakett ei vala välja enda asukohta.
• Võimekuse areng: Varasemad mudelid olid tõhusad peamiselt taga- ehk "tail-chase" olukordades, kui nõrk kuumussignaal asus lennuki tagaosas. Hilisemad variandid (näiteks AIM-9L/M ja eriti AIM-9X) on all-aspect (võivad tabada sihti ka külje- ja frontaallasendis), kasutavad kujutisepõhist infrapunaotsijat ning võimaldavad suuremat ametlikku tabamisnurkade hulgast.
• Pikkus ja saavutatav kaugus: Lühimaa klassi raketina on Sidewinderi tõhusus sõltuv variantidest — mõningate kaasaegsete versioonide tabamiskaugus on kuni umbes 11 miili (u 18 km) ja lühem vanematel mudelitel.
• Kiirus ja manööverdus: Sidewinderid on kiireid, kõrge manööverdusvõimega rakette; uuemate versioonide manööverdusvõimet on oluliselt parendatud suunamis- ja tõukevektoritehnoloogiatega (thrust vectoring).
• Pädevuse suurendused: Tänapäevased versioonid toetavad ka kiivri sihtimisvõimalust (helmet-mounted cueing), mistõttu piloot saab lükata sihtmärgi kuularile ja vallandada raketi isegi suurtel nurkadel lennuki suhtes.

Variandid ja uuendused

Sidewinderit on toodetud paljudes versioonides alates algsetest A/B/C seeriatest kuni tänapäevase AIM-9X-ini. Peamised arengusuunad on olnud:

• sensori tundlikkuse ja müratõrje paranemine;
• all-aspect võimekus (frontaalliikumise tabamine);
• imaging infrared seekerid, mis suudavad sihti paremini eristada ja vastumeetmeid ignoreerida;
• suurem manööverdusvõime ja kõrgem töökindlus;
• lihtsam integratsioon kaasaegsete hävituslennukite elektroonikaga.

Kasutus ja taktika

Sidewinder on välja töötatud lühikeste lähikonfliktide õhusõjategevuse jaoks, kus kiirus ja lihtsus on kriitilised. Seda kasutatakse nii ühe- kui ka mitmekesiste õhulahingute olukordades ning tihti koos kaugmaade rakettidega (näiteks radaripõhised raketid), et pakkuda komplekset õhukaitset. Tänu oma passiivsele juhimisele on Sidewinder eriti sobiv olukordades, kus vastane ei tea, et teda jälgitakse, kuid see on ka vastuvõtlik soojus-allikate (nt flaaride) ja eredate valgusallikate häirimisele — hilisemates versioonides on need vastumeetmed aga paremini tõrjutud.

Vastumeetmed ja piirangud

• Algsetel seekeritel oli suur risk ekslukkumiseks päikese või muude kuumuste peale; see on tänapäevaks suures osas elimineeritud sensori ja tarkvara parendustega.
• Põhilised vastumeetmed on flaarid (soojuslikud petukeskused), IR-jammerid ja lennuki kuju või materjalide disain, mis vähendavad infrapuna signaali.
• Kuigi uuemad seekerid eristavad paremini valeallikaid, jääb Sidewinder ikkagi lühimaa relvaks ja ei asenda kaugemaid radaripõhiseid õhu-õhk relvi suurema otsustusvõime või ulatuse poolest.

Rahvusvaheline kasutus

Sidewinder on üks enimlevinud lühimaa õhk-õhk rakette maailmas. Seda on ostetud ja kasutatud paljudes riikide õhuvägedes ning see on osalenud mitmetes konfliktides alates Vietnami sõjast kuni hilisemate regionaalsete vastuoludeni. Tänu pidevale uuenduste jadale on Sidewinder püsima jäänud laialdaselt kasutatava ja töökindla relvasüsteemina.

Kokkuvõte: AIM-9 Sidewinder on ajalooliselt oluline ja praktiline lühimaa õhk-õhk rakett, mis on läbinud järjepidevaid tehnilisi uuendusi alates 1950ndatest. Varasemad puudused (madal tabamismäär, ekslukkumine vale soojusallikatele) on suuresti lahendatud ning tänased variantid tagavad head tabamisvõimalused ja laialdase kasutatavuse.

Küsimused ja vastused

K: Mis on AIM-9 Sidewinder?

K: Millal lendas AIM-9 Sidewinder esimest korda?

K: Kas AIM-9 Sidewinder oli edukas Vietnami sõja ajal?

K: Kas AIM-9 Sidewinderiga seotud probleemid kõrvaldati?

K: Kui kaugelt võib AIM-9 Sidewinder tabada?

K: Mitmes lennuväes kasutatakse AIM-9 Sidewinderit?

K: Kas AIM-9 Sidewinder on tänapäevalgi kasutusel?

Otsing