Charles J. Guiteau — Garfieldi mõrvar: religioosne motiiv ja kohtuprotsess
Charles Julius Guiteau (8. september 1841 - 30. juuni 1882) oli mees, kes mõrvas Ameerika Ühendriikide 20. presidendi James A. Garfieldi. Guiteau tulistas Garfieldi kaks korda selga 2. juulil 1881 Baltimore'i ja Potomaci raudteejaamas Washingtonis, sest ta arvas, et Jumal oli käskinud tal presidenti tappa. Garfield sai rängalt haavata ja suri hiljem, 19. septembril 1881, peamiselt arstiabi ja haavainfektsioonide tagajärjel. Guiteau oli vihane sellepärast, et ta ei saanud 1880. aastal Garfieldi võidu eest tunnustust pärast seda, kui ta oli kirjutanud Garfieldi kohta kõne, kuid ei pidanud seda kunagi—see frustratsioon koos religioosse lunastustunde ja eneseülistusega aitas kujundada tema motiivi.
Guiteau sündis Freeportis, Illinoisi osariigis. Ta oli jutlustaja, kirjanik ja advokaat. Ta tunnistati kohtus süüdi. Ta hukati Washingtonis hukkamise teel 30. juunil 1882.
Varasem elu ja käitumine
Guiteauil oli ebastabiilne, liikuv elu: ta püüdis leida kohta kirikus, poliitikas ja õigussüsteemis, avaldas kirjutisi ja kõnesid ning palus sageli ametipositsioone. Tema lähenemine oli enesekeskne ja ta otsis avalikku tunnustust. Mitmed tema kontoritaotlused ja kirjad kõrgetele isikutele jäid vastuseta, mis süvendas tema rahulolematust.
Motiiv ja vaimne seisund
Guiteau väitis kohtus ja väljaspool seda, et ta oli saanud jumaliku ilmutuse ja et tapmine oli jumalik ülesanne. Samal ajal oli tal ka praktilisem motivatsioon: ta arvas, et tema toetuse eest peaks teda premeerima presidendi poolt poliitilise ametikoha või prestiižiga. Tema hilisem käitumine, hõigatud deklaratsioonid ja kirjad näitasid ka psühholoogilisi probleeme, mistõttu juhtum tõi kaasa ulatusliku arutelu kriminaalvastutuse ja hullumeelsuse (insanity) kaitse üle.
Arrest, kohtuprotsess ja süüdimõistmine
Guiteau arreteeriti kohe pärast tulistamist. Tema kohtuprotsess oli avalikkuse ja meedia tähelepanu keskmes: prokuratuuri ja kaitse poolt esitati erinevad tervise- ja motiveerimisteooriad, sealhulgas mitmed eksperthinnangud tema vaimse seisundi kohta. Kuigi kaitse püüdis tõestada tema hullumeelsust, leidis žürii lõpuks, et Guiteau oli vastutav oma tegude eest ning ta mõisteti süüdi ja karistati surmaga.
Kohtuprotsessi tähendus
Guiteau juhtum jäi meelde mitte ainult seetõttu, et ohver oli president, vaid ka seetõttu, et see tõstatas olulisi küsimusi kriminaalõiguse, vaimse haiguse hindamise ja õigusemõistmise kohta. Juhtum aitas kaasa avalikule arutelule selle üle, kuidas kohtud peaksid hindama süüd vaimse häire taustal ja millised on vastavad juriidilised standardid.
Kahjulik mõju ja pärand
Garfieldi mõrv avaldas tähtsat mõju Ameerika poliitikale: juhtum tõstis esile patronaažisüsteemi puudused ja suurendas toetust avaliku teenistuse reformile. See aitas luua poliitilist tausta, mis viis hiljem 1883. aastal Pendletoni seaduse vastuvõtmiseni — seadus, mis edendas paljude valitsusametite täitmist võrdse konkurentsi ja teenistuspõhimõtete kaudu.
Guiteau pärast mõrvatööd
Pärast arreteerimist oli Guiteau silmapaistev ja sageli ettearvamatu: ta kirjutas palju kirju ja avaldusi, esines kohtus veidralt ja paljuski püüdis iseennast õigustada religioossete ja poliitiliste ettekäänete abil. Tema juhtum on uuritud ka psühhiaatriaajaloo vaatenurgast kui näide sellest, kuidas isiklikud veendumused ja psüühilised häired võivad viia äärmuslike kuritegudeni.
Kuigi Guiteau on ajalooliselt meelde jäänud kui Garfieldi mõrvar, puudutavad tema lugu ka laiemalt küsimusi vaimsest tervisest, poliitilisest vastutusest ja sellest, kuidas ühiskond reageerib sellistele traagilistele sündmustele.
