Kommensurabiliteet: võrdlusvõime teadusfilosoofias (Kuhn, Feyerabend)

Kommensurabiliteet ja võrdlusvõime teadusfilosoofias: Kuhn ja Feyerabend, paradigmade võrreldamatus ja Popperi kriitika — sügav sissevaade teooriate võrreldavusse.

Võrdlusvõime on teadusfilosoofia mõiste, mis käsitleb seda, kas eri teaduslikke teooriaid või paradigmasid saab omavahel võrrelda ja otsustada, milline neist kirjeldab maailma täpsemalt. Teooriaid nimetatakse kommensuurseks, kui olemas on mõistlikud kriteeriumid ja ühine mõõtühik nende omavaheliseks võrdlemiseks. Kui selliseid ühiseid kriteeriume ei ole võimalik leida, räägitakse teooriate kokkusobimatuse ehk võrreldamatuse (incommensurability) nähtusest.

Selle taga on mõte, et maailma saab mõista eri viisidel: eri teoreetilised raamistikud võivad kasutada erinevat terminitikku, mõõte ja põhjendusviise, nii et ühe paradigmas tehtud väited ei ole otse üle kantavad teise paradigmas kasutatavate mõistete juurde. Mõned filosoofid väidavad, et teaduslikud traditsioonid (või paradigmad) võivad olla osaliselt või täielikult võrreldamatud — siis ei saa kindlalt otsustada, kumb neist "õigem" on.

Seda ideed on tuntud kujul kaitsnud Thomas Kuhn. Tema järgi ei muutu teadus järkjärgult ainult tõendite kuhjumise kaudu, vaid aset leiavad paradigmalised nihked: vana raamistik asendub uuega. Kuhn väitis, et kui paradigmad muutuvad, muutub maailm koos nendega — see tähendab, et muutuvad nii küsimused, mida küsitakse, kui ka viisid, kuidas nähtusi kirjeldatakse ja seletatakse. Seetõttu võib tekkida olukord, kus kahe paradigma vaheline vahetus ei ole ainult tõendite küsimus, vaid puudutab ka keelelist ja kontseptuaalset ülekantavust.

Paul Feyerabend läks Kuhni ideedest veel kaugemale. Ta kritiseeris ranget metoodilist monismi ja rõhutas teadusliku metoodika mitmekesisust. Feyerabendi tuntud seisukoht oli, et teadus ei ole ainus arukas viis maailma mõistmiseks — ja et vahel on teaduslikeks peetavad arutlused samavõrra põhjendamatud kui muud seletused. Tema tuntud moto "anything goes" väljendas ideed, et teaduse ajalugu näitab mitmesuguseid meetodeid ja taktikaid ning rangelt regulatiivne metoodika võib takistada avastamist. Nende mõtete peamine sihtmärk oli tihti Karl Popper ja tema falsifitseerimise rõhuasetus: Popperi järgi peaks teadusega tegeleja püüdma oma teooriaid kummutada (falsifitseerida), kuid Kuhn ja Feyerabend rõhutasid, et ajaloolised praktikad ja teoreetiline mitmekesisus muudavad selle lihtsa mudeli keerulisemaks.

Võrreldamatuse põhjuseid ja variante võib kirjeldada mitmeti:

• Semantiline võrreldamatus — mõisted ja tähendused erinevates teooriates ei ole üheselt võrreldavad (näiteks "energia" vanades ja uutes teooriates võis algselt tähendada erinevaid asju).
• Metodoloogiline võrreldamatus — erinevad paradigmad rõhutavad erinevaid meetodeid ja tõenditüüpe, seega võib tekkida erimeelsus selle üle, mis loeb heaks põhjenduseks.
• Teoreetiline võõrandatus — ühe teooria sisse kirjutatud hüpoteesid ja mõõtmisviisid ei pruugi olla otseselt ülekantavad teise teooria raamesse.

Mõned ajaloolised näited aitavad ideed konkretiseerida:

• Ptolemaiose geotsentriline süsteem vs Koperniku ja hiljem Kepleri päikesekeskne süsteem — alguses olid neil erinevad seletuskäigud ja mõõtmistava raskused, mis tekitasid vaidlusi, enne kui uus raamistikuargument sai tavapäraseks.
• Flogistoniteooria vs oksüdatsiooniteooria (Lavoisier) — terminoloogia ja seletused muutusid nii, et varaseid tulemusi hakati uue keele abil teisiti tõlgendama.
• Klassikalise soojateooria (kalor) ja kineetilise soojuse teooria vahelised erinevused, kuni teaduslikud mõõtmised ja uus teoreetiline raamistik selgitasid nähtused ümber.

Võrreldamatusel on mitmeid tagajärgi teaduse filosoofilisele tõlgendusele ja igapäevasele teadustööle. Kui teooriad on osaliselt võrreldamatud, siis:

• on keerulisem rääkida teaduslikust "progressist" kui lihtsalt lähemale tõele liikumisest;
• võib tekkida kommunikatsiooniprobleem: teadlased erinevatest paradigmadest võivad rääkida sama nähtuse kohta, kuid mõista seda erinevalt;
• keerukamaks muutub teooriate vaheline vertikaalne või horisontaalne hindamine — tihti otsustavad teadlased teooriate kasuks praktilised tõendid, teaduslikud harjumused või institutsionaalsed tegurid.

Samas on võrreldamatuse kontseptsioon saanud ka kriitikat. Mõned filosoofid väidavad, et täielikku võrreldamatust on harva või kunagi ei esine: alati leidub mingi üldine statistiline, eksperimentaalne või loogiline alus võrdlemiseks. Teised on püüdnud täpsustada Kuhni ja Feyerabendi väiteid, eristades tugevamat ja nõrgemat võrreldamatuse mõistet (nt täielik semantiline mittesobivus vs praktikast tulenev ajutine raskus teooriate võrdlemisel).

Lõppkokkuvõttes aitab kommensurabiliteedi mõiste mõista teaduse ajaloolist mitmekesisust ja teoreetilise vahetuse keerukust. See ei tähenda automaatselt relativismi ega et ükski teaduslik väide ei võiks olla teisega võrreldav, vaid rõhutab, et võrdlemine sõltub sageli sellest, milliseid mõisteid, mõõtühikuid ja kriteeriume me kasutame.

Küsimused ja vastused

K: Mis on kommensuralism teadusfilosoofias?

K: Millal peetakse teaduslikke teooriaid võrreldamatuks?

K: Milline on kommensuursuse aluseks olev idee?

K: Kas teaduslikud traditsioonid või paradigmad võivad olla võrreldamatud?

K: Kes kaitses teadusteemade kokkusobimatuse ideed?

K: Mida ütles Paul Feyerabend kokkusobimatuse kohta?

K: Milline on seos inkommensurabiilsuse ja falsifitseerimise vahel?

Otsing