Karl Popper — teadusfilosoof, falsifikatsioon ja totalitarismi kriitik

Sir Karl Popper CH FRS FBA (28. juuli 1902 - 17. september 1994) oli Austria ja Briti filosoof ning Londoni Majanduskooli professor.

Teda peetakse üheks 20. sajandi mõjukaimaks teadusfilosoofiks. Ta kirjutas ka sotsiaal- ja poliitfilosoofiast, eriti totalitaarsete ideede ja poliitika pahupoolest. Popper on tuntud empiirilise falsifikatsiooni idee poolest.

Elulugu lühidalt

Karl Popper sündis Wienis 1902. aastal ja kasvas üles Austria–Ungari impeeriumi kultuurikeskkonnas. Ta õppis ülikoolis matemaatikat, loogikat ja filosoofiat ning töötas enne Suurbritanniasse kolimist mitmes valdkonnas. 1937. aastal lahkus ta natsi-eest ühest poliitilisest olukorrast ning matkates ja tööülesandeid vahetades jõudis lõpuks Londoni Majanduskooli, kus ta püsivalt (ja mõjukalt) töötas. Popper suri 1994. aastal.

Peamised ideed teadusfilosoofias

Popperi kuulsaim ja kõige mõjukam panus on falsifikatsiooni ehk võimekuse õpetus teaduslikest teooriatest. Ta pakkus välja, et:

• Teooriad ei ole kunagi lõplikult tõestatud: ükski empiiriline vaatlus ei saa lõplikult kinnitada teooriat — need võivad jääda kooskõlaliseks, kuid mitte absoluutseks tõendiks.
• Falsifitseerimine kui demarkaatori põhimõte: teadusliku teooria tunnus on selle testitavus ja see, kas teooriat saab teoreetiliselt tõestada valeks (falsifitseerida) konkreetsete vaatlustega. See eristab teda nn. mitte-teaduslikest või metafüüsilistest väidetest.
• Riskantsed ennustused ja tõendite raskeim test: heaks teaduslikuks teooriaks peab Popperi järgi olema selline teooria, mis teeb konkreetseid ja riskeerivaid ennustusi, mida saab eksperimentaalselt kontrollida.
• Kinnitatuse asemel tugevdatud usaldus: kui teooria on paljudest katsest läbi tulnud, siis see on seni "kinnituseta" ehk varasemate katsetuste tulemusena tugevasti korroboritud, kuid siiani mitte absoluutse tõestusega.

Demarkaatoriprobleem ja selle tähendus

Popper käsitles demarkaatoriprobleemi (kuidas eristada teadust mittekindlast teadmise vormist) radikaalselt: mitte tõestamine, vaid võimalus falsifitseerida on teadusliku väite empairiline mõõdupuu. See lähenemine mõjutas tugevalt teaduse teooriate kriitika ja teadusliku meetodi arutelusid.

Sotsiaal- ja poliitiline filosoofia

Popper oli ka aktiivne ühiskonna- ja poliitikakriitik. Tema teosed selles vallas sisaldavad mitmeid tuntud mõisteid ja argumente:

• "Open Society" ja totalitarismi kriitika: teoses "The Open Society and Its Enemies" (avang) analüüsis ta totalitarismi ja deterministlike ajalooprognooside ohtu. Ta kritiseeris nii platonaalikku kui ka marksistlikku historicismi — ideed, et ajaloolised seadused võimaldavad ennustada inimkondlikku arengut ja õigustada poliitilisi muudatusi ühes suunas.
• Paradoxs tolerantssusest: Popper sõnastas mõtte, et piiramatu sallivus võib viia sallivuse kadumiseni — vaba ühiskond peab olema valmis piirama sallimatuid jõude, et kaitsta üldist vabadust.
• Piecemeal social engineering: ta pooldas astmelist, katse ja vea kaudu toimuvat ühiskondlikku reformi ("piecemeal engineering") vastukaaluna ulatuslikele, ideoloogiliselt õigustatavatele revolutsioonidele, mis võivad viia õõnestava ja totalitaarse praktika juurde.

Mõju, kriitika ja edasiarendused

Popperi ideed muutsid oluliselt teadusfilosoofia diskussiooni ja avalikku poliitilist mõtlemist. Samas on ka mitmeid kriitilisi märkamisi:

• Duhem–Quine'i probleem: praktikas on raske üksikväidet eraldada teooriast ja abiassumstsidest — katse ebaõnnestumine ei pruugi tähendada põhitõestuse valeks osutumist, vaid mõne abihüpoteesi viga.
• Teaduse vaatluste teoorialisus: sajandi teised filosoofid, näiteks Thomas Kuhn, rõhutasid teaduse paradigmade ja teadlaste kogukondliku praktikaga seotud aspekte, mis ei mahu alati rangelt Popperi falsifikatsiooniskeemi.
• Tõlgendused ja edasiarendused: paljud hilisemad filosoofid ja teadlased on kasutanud Popperi ideid, muutes neid pragmatilisemaks (nt. enfatseerides corroboration'i kvaliteeti) või liites neid muude teadusfilosoofiliste hinnangutega.

Olulisemad tööd ja pärand

Popperi tähtsaimad teosed on kergesti kättesaadavad ja mõjutasid nii teoreetilist kui ka praktilist mõtlemist:

• The Logic of Scientific Discovery (saksakeelne esmatrükk 1934; ingliskeelne tõlge 1959) – põhiteos teadusliku meetodi ja falsifikatsiooni teooria kohta.
• The Open Society and Its Enemies (1945) – kaksikvolüüm, mis kritiseerib totalitarismi ideoloogilisi juuri ja kaitseb avatud ühiskonda.
• Conjectures and Refutations (1963) – esseede kogumik, kus Popper selgitab teadusliku teadmise progresseerumist läbi oletuste ja ümberlükkamiste.

Popperi pärand tänapäeval

Karl Popper jääb oluliseks mõtlejaks nii teadusfilosoofias kui ka vabaduse ja demokraatia käsitluses. Tema rõhk kriitilisele mõtlemisele, avatusele ja ettevaatlikule ühiskondlikule reformile kõnetab endiselt teadlasi, poliitikuid ja avalikkust. Kuigi tema kontseptsioone on arutatud, kritiseeritud ja edasi arendatud, on falsifikatsiooni idee ja rõhk demokraatlikul kriitikal jätnud kauakestva jälje intellektuaalsesse kultuuri.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Sir Karl Popper?

K: Millest ta kirjutas?

K: Mille poolest on ta tuntud?

K: Millal ta sündis?

K: Millal ta suri?

K: Kus ta õpetas?

K: Mis tüüpi filosoof ta oli?

Otsing