Kompensatsioon (psühholoogia)

Psühholoogias on kompenseerimine viis, kuidas inimesed varjavad midagi, mida nad ei oska hästi teha, tehes midagi muud väga hästi. Nad ei pruugi isegi teadvustada, et nad seda teevad. Kompenseerimine võib varjata tegelikke või kujuteldavaid probleeme ja isiklikku või füüsilist alaväärsust. Siiski ei lahenda see tegelikult probleemi põhjust. Positiivsed kompensatsioonid võivad aidata inimesel raskustest üle saada. Negatiivsed kompensatsioonid aga mitte ja võivad probleeme isegi halvendada.

Negatiivset hüvitist on kahte liiki:

Ülekompenseerimine, kus inimesel on eesmärk saavutada üleolek. See viib võimu, domineerimise, enesehinnangu ja enesehinnangu soovini.
Alakompenseerimine, mis hõlmab abi nõudmist, toob kaasa julguse puudumise ja hirmu elu pärast.

Tuntud näide ebaõnnestunud ülekompenseerimisest võib näha inimeste puhul, kes läbivad keskel eluaegset kriisi. Keskikka jõudmisel puudub paljudel inimestel (eriti meestel) energia, et säilitada oma psühholoogilist kaitset, sealhulgas oma kompenseerivaid tegusid.

Päritolu

Alfred Adler, individuaalpsühholoogia rajaja, kasutas sõna kompensatsioon seoses alaväärsustundega. Oma raamatus "Study of Organ Inferiority and Its Physical Compensation" (1907) kirjutas ta, et kui inimene tunneb end alaväärsena (nõrgana), siis püüab ta seda (tavaliselt) kusagil mujal kompenseerida.

Adleri põhjuseks, miks ta seda uuris, oli tema enda kogemus. Ta oli häbelik ja siiski sundis end loenguid pidama.

Adler "kandis" selle kompensatsiooni idee üle ka psüühikakoolitusele.

Kultuuriline mõju

Narsistlikud inimesed varjavad kompensatsiooniteooria järgi oma madalat enesehinnangut:

rääkides "väga"
kontakteerumine "kõrgelt imetletud" isikutega

Narsistlikud lapsed püüavad oma armukadedust ja viha kompenseerida fantaasiaga:

võimsus
ilu
rikkus

Ameerika ajaloolane ja ühiskonnakriitik Christopher Lasch kirjutas oma raamatus "Narsismi kultuur" (1979), et 1970. aastate Põhja-Ameerika ühiskond oli narsistlik. Narsistlik ühiskond:

kummardab tarbimist
kardab sõltuvust, vananemist ja surma.

Seetõttu on ta "võlutud" kuulsusest.

Tarbimine võib olla kompenseerimise näide (vt Allison J. Pughi uurimus: "Kompensatsioonist lapsepõlve imeks"). Näiteid:

kaupade kasutamine inimsuhete vahendamiseks.
vanemad korvavad "halvad" tingimused (vaesus, väärkohtlemine ...), milles nad elasid.
vanemad heastavad lastele tekitatud "halvad" tingimused (lahutus, ...).

Küsimused ja vastused

K: Mis on psühholoogias kompensatsioon?

V: Kompensatsioon on viis, kuidas inimesed varjavad midagi, mida nad ei oska hästi teha, tehes midagi muud väga hästi.

K: Kas inimene võib olla teadlik oma kompensatsioonist?

V: Ei, inimene ei pruugi isegi teadvustada, et ta kasutab kompensatsiooni.

K: Kas kompenseerimine lahendab probleemi põhjuse?

V: Ei, kompenseerimine ei lahenda probleemi põhjust, vaid ainult varjab seda.

K: Kas positiivsed kompensatsioonid võivad aidata inimesel raskustest üle saada?

V: Jah, positiivsed kompensatsioonid võivad aidata inimesel raskustest üle saada.

K: Millised on kaks liiki negatiivseid kompensatsioone?

V: Kahte liiki negatiivseid kompensatsioone on ülekompenseerimine ja alakompenseerimine.

K: Mis on ülekompenseerimine?

V: Ülekompenseerimine on see, kui inimesel on eesmärk saavutada üleolek, mis viib teda võimu, domineerimise, enesehinnangu ja enesehinnangu soovini.

K: Mis on näide ülekompenseerimise ebaõnnestumisest?

V: Näide ebaõnnestunud ülekompenseerimisest võib olla näiteks inimestel, kes läbivad keskel eluaegset kriisi, kus neil puudub energia oma psühholoogilise kaitse, sealhulgas oma kompenseerivate tegude säilitamiseks.