Psühholoogias on kompenseerimine viis, kuidas inimesed varjavad midagi, mida nad ei oska hästi teha, tehes midagi muud väga hästi. Nad ei pruugi isegi teadvustada, et nad seda teevad. Kompenseerimine võib varjata tegelikke või kujuteldavaid probleeme ja isiklikku või füüsilist alaväärsust. Siiski ei lahenda see tegelikult probleemi põhjust. Positiivsed kompensatsioonid võivad aidata inimesel raskustest üle saada, samas kui negatiivsed kompensatsioonid ei lahenda juurpõhjust ning võivad olukorda halvendada.

Tüübid ja üksikasjad

Kompenserimine võib olla teadlik või alateadlik ja seda käsitletakse sageli kaitsemehhanismina. Alfred Adler, üks varasemaid psühholoogiateoreetikuid, seostas kompenseerimist alaväärsuskompleksiga: inimene püüab tasakaalustada tajutud puudujääke muude saavutuste või hoiakute kaudu.

  • Positiivne (terve) kompenseerimine: inimene kasutab oma tugevaid külgi teadlikult, et arendada oskusi ja toimetulekut ilma teiste kahjustamiseta. Näiteks kui keegi ei ole verbaalselt enesekindel, võib ta harjutada ettevalmistust ja esitlustehnikaid, et oma nõrkust vähendada.
  • Negatiivne kompenseerimine: toob kaasa probleeme ja suhetes pingeid. Sellel jaguneb kaheks peamiseks vormiks:
    • Ülekompenseerimine – inimene püüab saavutada üleolekut, et maskida sisemist ebakindlust; see võib väljenduda võimu, domineerimise, liialdatud enesekindluse või uhkuse kaudu.
    • Alakompe(n)seerimine (alakompenseerimine) – inimene loobub pingutamisest või otsib pidevalt abi, kuna usub, et ei suuda ise hakkama saada; seda iseloomustab pelglikkus, sõltuvus ja madal enesekindlus.

Mõjud ja näited

Kompenseerimise lühiajaline efekt võib olla kasulik: see aitab kogeda edu ja parandada enesetunnet. Pikas perspektiivis võib aga vale kompenseerimisviis viia suhete õõnestumiseni, autoritäärsuse või kroonilise ärevuseni. Mõned näited:

  • Isik, kellel puudub enesekindlus suhetes, kuvab end üleolevana ja flirtivana, mis lõpuks hirmutab teisi või blokeerib tõelise kontakti.
  • Keskeakriisi puhul võivad inimesed üritada oma noorust kompenseerida materiaalsete ostude või riskikäitumisega, kui nende varasemad enesekaitsemehhanismid hakkavad ebaefektiivselt toimima — see sobib tuntud näitega ebaõnnestunud ülekompenseerimisest.
  • Koolis halvemini hakkama saava õpilase tugev panus spordis võib olla viis oma eneseväärikuse taastamiseks; kui see on tasakaalust väljas, võib õpingute edasilükkamine või enesepetmine tekkida pikaajaliselt.

Kuidas ära tunda ja tervislikult kompenseerida

Märgid, et kompenseerimine on muutumas probleemiks:

  • liigne keskendumine ühele valdkonnale enda väärtuse tõestamiseks;
  • suhted kannatavad — uhkus, agressiivsus või erakordselt sõltuv käitumine;
  • sügav sisemine ebakindlus vaatamata välistele saavutustele;
  • käitumine, mis korduvalt tekitab konfliktse või destruktiivse tulemuse.

Praktilised sammud tervislikuks kompenseerimiseks:

  • Tõsta eneseteadlikkust — pidada päevikut, küsida tagasisidet sõpradelt või terapeudilt.
  • Erialane ja isiklik areng — õppida puuduvat oskust samm-sammult, mitte ainult varjata seda teiste saavutustega.
  • Seada realistlikud eesmärgid ja tunnustada väikeseid edusamme.
  • Töötada enesehinnangu kallal — eneseväärikuse allikas võiks olla mitmekesine, mitte ainult üks edukas valdkond.
  • Õppida emotsioonidega toimetuleku oskusi (nt mindfulness, stressijuhtimine) ja suhetega seotud oskusi (assersiivsus, empaatia).

Millal otsida abi

Kui kompenseeriv käitumine hakkab takistama tööd, suhteid või põhjustab püsivat stressi ja ärevust, tasub pöörduda nõustaja või psühhoterapeudi poole. Terapeutilised lähenemised nagu kognitiiv-käitumuslik teraapia (KKT), lahenduskeskne teraapia või psühhodünaamiline töö aitavad teadvustada kompensatsiooni põhjuseid ning arendada tervislikumaid toimetulekustrateegiaid.

Kokkuvõtteks: kompenseerimine on tavaline inimkäitumise viis ebakindluse või puudujääkidega toimetulekuks. Kui seda kasutatakse teadlikult ja sihipäraselt, võib see aidata kasvada; kui see muutub kaitsevõimeks, mis varjab probleemi ja kahjustab elu, tasub otsida muutusi ja abi.